Millised on testid, mis avastavad depressiooni?
Kuna see on a vaimuhaigus, pole selgeid katseid või laboratoorsed väärtused see näitaks depressioon. Diagnoos pannakse küsimustike ja psühholoogiliste / psühhoterapeutiliste seansside abil. Eelkõige on palju küsimustikke, alates lihtsatest veebipõhistest enesekontrollitest kuni kehtivate standardiseeritud kaaludeni, mida arstid kasutavad.
Nende hulka kuuluvad ka lihtsad sümptomite kontroll-loendid, näiteks SCL-90 (90-küsimusega „sümptomite kontroll-loend“) või HSCL-25 (25-küsimusega „Hopkinsi-sümptomite kontroll-loend“), mis on mõeldud üldise vaimse stressi määramiseks. Täpsemad tulemused annavad testid, mis on välja töötatud spetsiaalselt depressioon, näiteks Hamiltoni skaala, mis näitab muu hulgas depressiooni raskust. Teised küsimustikud aitavad eristada depressiivset häiret muudest häiretest, nagu ärevus või isiksushäired. Seetõttu on tohutult palju teste, mida saab kasutada depressioon kahtlustatakse ja kombineeritakse terapeudi äranägemisel. Kuigi see protseduur muudab depressiooni äratundmise ja määratlemise keerukaks, on see usaldusväärsem kui enesekontroll, mis võib põhjustada ainult depressiooni kahtlust.
Kuidas te rasedusdepressiooni ära tunnete?
Sõltuvalt uurimisolukorrast kogeb umbes 10% kõigist rasedatest enam-vähem väljendunud depressiooniepisoodi, eriti raseduse lõpus rasedus. Seda ei ole alati võimalik selgelt eristada tüüpilisest meeleolumuutused ja kannatanud tunnevad end sageli süüdi, kui eeldatakse, et nad tegelikult saabuvat last ootavad. Seetõttu pole seda lihtne ära tunda rasedusdepressioon.
Tüüpilised sümptomid on loidus ja rõõmutunne, liigne ärrituvus ja abituse tunne. Esinevad ka füüsilised kaebused nagu uneprobleemid, isu suur või puudub, keskendumisprobleemid jms. Arvestades tohutut stressi ning võimalikke hirme ja muresid, mis tulevasi emasid mõjutavad, rasedusdepressioon on arusaadav. Kuna neil võib olla ka pikaajaline mõju tervis ema ja lapse puhul tuleks esimesi märke sellegipoolest tõsiselt võtta.
Kuidas tunnete ära talvise depressiooni?
Talvine depressioon kirjeldavad arstid hooajalise-afektiivse häirena ja ilmnevad sügis- ja talvekuudel, kui päevad muutuvad lühemaks ja temperatuur langeb. Tüüpilised sümptomid on (nagu depressiooni korral üldiselt) väljendunud rõõmutunne ja loidus, väsimus, keskendumisprobleemid, kurnatus jms. Erinevalt hooajalisest depressioonist kannatavad patsiendid siiski vähem isukaotus ja lühenenud uni, vaid pigem isu suurenemisest ja suuremast unevajadusest.
Tõeline isu magusa järele ja süsivesikuid üldiselt pole a. jaoks ebatavaline talvine depressioon. Sellele vastuvõtlikud inimesed kannatavad igal aastal enam-vähem nende sümptomite all. Kõige tõenäolisem päästik on valguse puudumine ning sellest tulenev päeva-öö rütmi ja hormooni häire tasakaal keha. Nii et kui ülaltoodud sümptomid ilmnevad umbes samal ajal kui päikesetunde lühendatakse, talvine depressioon on tõenäoline.
Kõik selle sarja artiklid:
