Põhjustab
Selle tekke põhjus pole tänapäeval veel teada. Teooriaid on palju, kuid ükski neist pole tõestatud. On viiteid sellele, et oligodendroglioomide tekkimise kalduvus võib olla geneetiliselt määratud. Samuti seos viirused ja hulgiskleroos arutatakse.
Diagnoos
Nagu iga haiguse puhul, pannakse diagnoos kõigepealt patsiendi võtmisega haigusluguehk arstiga rääkides. Oma osa mängib ka võõras anamnees, st sümptomite kirjeldus teise inimese poolt aju kasvajad. Sageli märkavad partner või lapsed muutusi looduses kõige kiiremini.
Samuti on oluline anda epilepsiahoogude täpne kirjeldus, kuna need erinevad sõltuvalt kasvaja asukohast ja tüübist. Kui arst kahtlustab, et see võib olla a aju kasvaja, pildistamine juhataja on korraldatud. CT (kompuutertomograafia) koos kontrastainega, MRI (magnetresonantstomograafia) aju) või isegi Röntgen uurimine kolju saab kõigepealt teha.
Sageli on EEG (elektroentsefalograafia) on samuti kirjutatud, mis tähendab, et ajulained mõõdetakse. CT ja MRT on diagnoosi seadmiseks kõige olulisemad. Kontrastaine manustamisega CT võib tuvastada kasvaja enam kui 90% juhtudest ja mõnikord määrata ka kasvaja tüübi.
Kuid oligodendroglioomid on MRT-s täpsemalt näha. MRI on seetõttu valitud meetod, kuna kasvaja tüüpi saab paremini kindlaks määrata, kuid kasvaja asukohta saab väga hästi näidata. See on omakorda teraapia planeerimisel väga oluline. Kui oligodendroglioom on nüüd tuvastatud, a biopsia tavaliselt tellitakse. Pahaloomuline kasvaja oligodendroglioom saab määrata biopsia.
Ravi
Ravi sõltub pahaloomulisest kasvajast, selle suurusest ja asukohast oligodendroglioom. Oligodendroglioomi ravivõimalused ulatuvad kemo- ja kiiritusravi operatsioonini. Nagu juba sissejuhatuses mainitud, on sellel kasvajal erinevaid astmeid. See ulatub healoomulisest kuni väga pahaloomuliseks, kusjuures healoomulised variandid on palju levinumad.
Kui kasvaja asub kergesti ligipääsetavas kohas ja on vaid veidi pahaloomuline (I või II aste), võib operatsioonist piisata. I astmes võib operatsioon mõnikord põhjustada täieliku taastumise, II astmes on see siiski võimalik, kuid vähem tõenäoline. Kui täielikku taastumist ei saavutata, kiiritusravi or keemiaravi võib määrata pärast operatsiooni.
Kui kasvaja on väga suur või asub ebasoodsas asukohas, ei saa seda alati opereerida ja seda tuleb eelnevalt ravida kiirguse või keemiaravi. Kiirgus ehk keemiaravi vähendab sageli kasvaja suurust ja seetõttu saab seda hiljem opereerida. Kui kasvaja on pigem pahaloomuline, st on III või IV raskusastmega, kiiritusravi ja / või keemiaravi kasutatakse sageli eelravina. See, kas eelistatakse operatsiooni, kiiritusravi või keemiaravi ja kas need ravivõimalused on kombineeritud, sõltub paljudest teguritest ja selle üle tuleb otsustada ikka ja jälle. Peale tuumori tüübi, asukoha ja suuruse mängivad rolli ka patsiendi vanus, patsiendi soovid ja varasemad haigused.
