Määratlus
Peroneaalse kõõluse nihestus on üsna haruldane vigastus, mille korral Kõõlused ühendades alumise külgmised lihased jalg jalgade kinnituskohtadesse libisevad tavalisest anatoomilisest asendist. The peroneaalsed kõõlused jookse mööda jala külge alumisest jalg välimise taga pahkluu ja neid hoiab positsioonil väike lisarihm. Kui see sideme on vigastuse tõttu kahjustatud, siis Kõõlused libiseda edasi. See viib peroneaalse kõõluse dislokatsioonini, mis võib esineda ka kroonilise harjumuspärase vormina.
Sümptomid
Peroneaalse kõõluse nihestus põhjustab mitmeid tüüpilisi sümptomeid. Vale asukoha tõttu Kõõlused välimise ees pahkluu, seal on näha kühmu ja turset, mille põhjuseks on ka kerge põletikuline reaktsioon. Sel hetkel saab peroneaalse kõõluse luksatsiooni väljastpoolt palpeerida.
Te võite tunda naha all asetsevat ja nina alla libisevat ninakestvat struktuuri sõrm kergete jalaliigutustega. Võimalik, et on tunda kõõluste plõksumist luu kohal. Muud peroneaalse kõõluse nihestuse sümptomid on valu ja ebastabiilsus.
. valu esineb peamiselt kõndimisel ja asub peamiselt välimise taga pahkluu. Rõhk valu täheldatakse ka. Sageli on valu tunda ka kõõluse edasises kulgemises, mis on peroneaalse kõõluse luksatsioonist põhjustatud algava kõõluse põletiku väljendus. Teatavad ebastabiilsused pahkluu liiges esinevad ka sümptomitena, mis on eriti märgatavad ebatasasel pinnasel. Sõltuvalt peroneaalse kõõluse nihestuse ulatusest ja põhjusest võivad tekkida täiendavad sümptomid, nagu verevalumid või ülekuumenemine ja kahjustatud jala punetus.
Diagnostika
Sümptomite küsitlemine ja kliiniline läbivaatus on peroneaalse kõõluse nihestuse diagnoosimise esimesed sammud. Nihestunud kõõluse palpeerimine ja testidega uuritav ebastabiilsus annavad esialgsed viited vigastusele. Lisaks saab diagnostikas kasutada pildistamismeetodeid diagnoosi kinnitamiseks ning muude peroneaalse kõõluse luksuse kõrval olevate struktuuride ulatuse ja kaasatuse välistamiseks.
An röntgen näitab kondist seotust ja ultraheli saab kasutada kõõluste visualiseerimiseks ja nende uurimiseks pisarate, põletike ja nihestuste suhtes. Mõnel juhul kasutatakse MRI-d. MRI-d (magnetresonantstomograafi) kasutatakse peroneaalse kõõluse luksatsiooni korral kahtluse korral, kui varasema diagnostika abil ei õnnestunud saada usaldusväärset tulemust või kui struktuure tuleb täpsemalt kujutada.
MRI uuringuks lamab patsient tuubis, nagu ka CT (kompuutertomograaf), samal ajal kui tehakse sektsiooni alumise seegi ja jala sektsioonipilte. Erinevalt CT-st ei hõlma MRI röntgenikiirgust ega muud ohtlikku kiirgust ning pehmeid kudesid saab väga hästi hinnata. MRI on peroneaalse kõõluse nihestuse väga spetsiifiline ja ülitundlik tuvastamine.
Kõik selle sarja artiklid:
