Määratlus
Mõiste “ADS” viitab nn tähelepanupuudulikkuse sündroomile, alatüübile ADHD. See avaldub tavapärasest erinevalt ADHD, kuid on sama päritoluga. Seda tuntakse ka kuiADHD valdavalt tähelepanematu tüübist ”, kus keskendutakse mitte tüüpilisele hüperaktiivsusele ja impulsiivsusele, vaid keskendumisele ja tähelepanupuudusele. Kuid need ilmnevad pigem vaimse puudumise ja sotsiaalse piiranguna ning on seetõttu vähem silmatorkavad kui hüperaktiivse tüübi puhul. Sageli püsib see ADHD vorm ka täiskasvanuna.
Põhjus
ADS-i täpne põhjus on endiselt ebaselge. ADHD riskifaktorid, seotud geenid ja muud käivitajad on hästi teada, kuid see, miks need põhjustavad sümptomeid mõnel inimesel ja mitte teistel, näib sõltuvat muudest seni teadmata teguritest. Samuti pole veel selge, miks mõnedel inimestel tekib vaikne tähelepanematu tüüp ja teistel impulsiivne hüperaktiivne tüüp.
Praeguste teaduslike teadmiste kohaselt on ADHD ja selle alamtüübid nn multifaktoriaalsed haigused. See tähendab, et haiguse arengus osalevad mitmed tegurid. Rolli mängivad eelkõige geneetiline eelsoodumus, aga ka sotsiaalne keskkond ja muud välised mõjud.
ADS / ADHS on seega päritav, kuid ei pea olema. Sümptomeid leitakse sageli mitmel pereliikmel. Siiski puudub “ADHD geen”, pigem põhjustab erinevate geneetiliste variatsioonide koosmõju keskkonnaga väga varieeruva sümptomatoloogia.
Haigust mõjutavad sellised tegurid nagu kasvatus, areng, sotsiaalsed kontaktid ja paljud teised. Mõnedel patsientidel ilmnevad ka aju. Mõjutatud isikutel näib signaali edastamine messenger-ainete kaudu piiratud olevatel piirkondades aju. Kuid neid protsesse pole veel selgelt selgitatud ja need ei ole igal patsiendil võrdselt väljendunud.
Diagnoos täiskasvanutel
Diagnoos pannakse kliiniliselt, st sümptomite põhjal. Kuna need on ADHD alatüübis sageli vähem ilmsed ja neid saab kergesti segi ajada näiteks depressioon, diagnoos pannakse sageli hilja või üldse mitte. Laboratoorsed uuringud vms puuduvad.
Haiguse kahtluse korral pannakse diagnoos pärast kogenud arsti hinnangut. Ulatuslikus vestluses patsiendiga küsib ta konkreetseid küsimusi põhisümptomite, tüüpiliste käitumismudelite ja muu kohta. Kahtluse kinnitamiseks ja haiguse ulatuse kindlakstegemiseks on saadaval ka erinevad isiksuse- ja käitumistestid.
Selleks, et oleks võimalik teha a ADHD diagnoos, on palju (enese) teste, sealhulgas ka WHO (World Tervis Organisatsiooni), mis põhinevad üldise ADHD sümptomitel. Need küsimustikud võivad mõnikord tuvastada ka täiskasvanute varjatud või kompenseeritud sümptomeid. Kuid eriti hüperaktiivsuse ja impulsiivsusega ADHD alatüübi patsiendid langevad ka selliste testide korral auastmesse, mistõttu on kogenud arsti kinnitus pärast põhjalikku uurimist hädavajalik.
