Sümptomid
Tüüpilised sümptomid vas deferensi põletik on põletamine tunne urineerimise ajal, põletustunne pärast urineerimist, valu ja põletamine sensatsioon seksuaalvahekorra ajal, suurenenud tung urineerida ja valkjas voolus, mis tekib eriti hommikul. Lisaks sõltuvalt mõjutatud piirkondadest valu võib esineda munandid, piirkonnas eesnääre, Mis vaagnapõhja ja kubemes. Üldiselt ilmnevad sümptomid meestel tavaliselt suhteliselt hilja.
Isoleeritud puhul vas deferensi põletik, peamine sümptom on tunne valu kubemes, mida võib seostada ka tursega. Kui kubeme piirkonnas tekib turse, võib see põhjustada segadust suuõõne song. Kui põletik on olnud pikemat aega, kaasneb sellega sageli üldine ebamugavustunne ja haigus.
Põletik sperma kanal on tavaliselt haige jaoks valus ja väga ebameeldiv. Valu ei piirdu konkreetse piirkonnaga, vaid ulatub sageli kogu kubeme ja suguelundite piirkonda. Valu ulatus sõltub sperma kanalite põletiku põhjusest.
Sõltuvalt sellest, kas eesnääre, munandid või epididümis on seotud ka põletikuga, on nende struktuuride vahel mõnikord tugev valu. Asjaolu, et vas deferens avaneb ureetra tähendab, et ureetra on sageli mõjutatud ka selle ruumilise ja funktsionaalse läheduse tõttu. Valu vallandub peamiselt mõjutatud struktuuride puudutamisel.
Sellisel juhul on ejakulatsioon valulik, kuna see põhjustab vas deferensile suurt funktsionaalset koormust. Kuna ureetra Samuti on see sageli mõjutatud, valu väljendub ka urineerimise ajal ja pärast seda. Valu leevendamiseks on soovitatav pärast ejakulatsiooni või vajadusel pärast urineerimist kuuma veepudelit või kuuma dušši. Kui põletik mõjutab ainult vas deferensit, põhjustab see tavaliselt kubeme piirkonnas hajusat valu.
Seda ei tohiks ekslikult pidada kubemeprobleemiks, näiteks herniaks. Diagnoos vas deferensi põletik hõlmab eelkõige põhjalikku füüsiline läbivaatus. Sel viisil saab põletikulist ja seeläbi paistes spermaatilist nööri hästi palpeerida, eriti selle alguses munandid.
Ennekõike on aga spermaatilist nööri muudest põhjustest eristada ja kaasnevaid probleeme, näiteks munandite põletik or eesnääre. Seejärel viiakse läbi täiendav selgitus, näiteks kasutades ultraheli. CT-d saab kasutada ka selle välistamiseks suuõõne song.
Lisaks uriin, veri, diagnoosi kinnitamiseks ja sobivaima antibiootikumi määramiseks võib uurida määrdumisi ja eesnäärme sekretsiooni bakteriaalse nakatumise suhtes. Rasketel juhtudel põletiku parameetrid veri võib anda ka näidustuse. Uriinis mängib rolli mikroskoopiline diagnostika ehk küsimus, kas uriinis leidub kaitserakke. Lisaks tuleks patogeeni täpseks avastamiseks läbi viia mikrobioloogiline kasvatamine.
