Käitumuslik ravi eest suitsetamisest loobumine on psühholoogia ja psühhoanalüütika terapeutiline protseduur, mille eesmärk on toetada suitsetajat suitsetamisest loobumisel nn taastamise abil. See taastamine on terapeutilise protseduuri alus ja kirjeldab olemasoleva stiimuli-vastuse mustri hülgamist või muutmist. Konditsioneerimist nähakse järgneva reaktsioonina stiimulile. Konditsioneerimise tekkimiseks tuleb siiski eeldada suitsetamine on vastus stiimulile ja on seega "õpitud". Käitumine ravi eest suitsetamisest loobumine saab läbi viia mitmesuguste psühhoanalüütiliste meetoditega. Kuid kõigil meetoditel on ühine see, et protseduuride eesmärgina kustutatakse olemasolev tingimus ja taastamine toimub toimingu asendamise (vahetamise) abil. Kuid käitumuslikuks teostamiseks ravi, pole probleemide lineaarne lahendamine kasulik; selle asemel tuleb edendada nii motivatsiooni kui ka muid tegureid, nagu sotsiaalne keskkond ja sellest tulenev tugi.
Näidustused (kasutusvaldkonnad)
- Sekundaarsete haiguste ennetamine
- Juba olemasolevate haiguste sekundaarne ennetamine - nt krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK) Või hüpertensioon (kõrge vererõhk).
- (Osa) rehabilitatsioon pärast haigusi, mis on seotud suitsetamine.
- Mittesuitsetajate kaitse
- Sündimata lapse kaitse raseduse ajal
Vastunäidustused
Kui suitsetaja leiab, et protseduur on lõpetamiseks ebasobiv suitsetamine, tuleks seda võtta kui ravi vajaliku katkestamise märki, kuna lõpetamise põhjal ei saa edu saavutada. Menetluse sunniviisilisest loobumisest pole aga meditsiinilisi põhjuseid.
Protseduur
Eduka käitumise nimel käitumuslik teraapia eest suitsetamisest loobumine, on sõltuvuskäitumise individuaalne hindamine hädavajalik. Suitsetamiskäitumise ilmnemiseks võib siiski näidata erinevaid tegureid. Sõltumata käitumuslik teraapia valitud meetodi korral suureneb püsiva suitsetamisest hoidumise tõenäosus märkimisväärselt. Kuid lisaks üldisele edukuse protsendile on protseduuri valimisel oluline meeles pidada, et igal patsiendil pole teraapias ühesuguseid soove ja vajadusi, mistõttu on vajalik patsiendi individuaalne hindamine. Tingimused sõltuvuse tekkeks
- Suitsetamise atraktiivsus - tõmmet suitsetamise järele ei tekita esialgu mitte bioloogilised tegurid, vaid hoopis sotsiaalsed olud. Eriti eeskujud või eakaaslaste rühmad (klassikaaslased või sõbrad ja tuttavad) ning suitsetamise kuvand viima suitsetamiskäitumise omandamiseni. Eelkõige kujutab reklaamis loodud pilt vabaduse ja enesemääramise seosest suitsetamisega stiimulit, millele eriti noorukid reageerivad suitsetama hakates. Selle põhjal saab seisundit parandada ainult siis, kui pilt kustutatakse, mis aitas peamiselt kaasa sõltuvuskäitumise omandamisele.
- Taju moonutamine - vaatamine tubakas psühhoanalüüsi vaatenurgast võib suitsetamist kujutada ego häirena. Häire põhineb ego nõrkusel, millega kaasneb muutunud taju ja mis esindab seega otsest kaitsemehhanismi. Seega kompenseerib suitsetamine selle nõrkuse kompenseerimise. Seetõttu käitumuslik teraapia stimuleerib patsiendi taju korrigeerimist, et oleks võimalik saavutada püsiv suitsetamisvabadus.
- Nikotiin sissevõtmine läbi tubakas kasutamine - kuigi käitumisteraapia on sõltuvusraviks üksnes vaimne protsess, on ülitähtis märkida selle funktsiooni nikotiin ja mõju inimese organismile. Sallivuse arendamine on eriti problemaatiline nikotiin, kuna koguse, mis on vajalik sõltuvuskäitumise alguses sama seisundi saavutamiseks, on võimalik saavutada ainult suurema tarbimise kaudu. Lisaks vasokonstriktsiooni toimele suurendab aine heaolu, erksust ja ärevuse vähenemist. Lisaks väheneb näljatunne oluliselt, nii et eriti noored naised kasutavad sigaretti kehakaalu alandamiseks. Siiski vabastatakse hormoonid nagu serotoniini, mis muu hulgas põhjustab õnnetunnet, on eriti problemaatiline. Need suitsetamise positiivsed mõjud tuleb raviterapeudil viia ebasoodsate asjaolude konteksti, et saavutada sõltuvuskäitumise lõpetamine. Sel eesmärgil käsitletakse võõrutusnähte, milleks on tugev soov suitsetada, ärrituvus, rahutus, pettumus, viha, negatiivne meeleolu, ärevus ja unehäired.
Käitumisteraapia meetodid suitsetamisest loobumiseks.
Lühike sekkumine
- Suitsetajad on sageli etapis, kus nad sooviksid sõltuvuskäitumisest loobuda, kuid ei tee suitsetamisest loobumiseks täpseid plaane. Siinkohal sekkub lühike sekkumine, mille käigus tuleks saavutada suitsetaja suurem motivatsioon sõltuvusest loobumiseks.
- Strateegia teenib näiteks Schmidti sõnul motivatsioonistrateegiat, kus lisaks suitsetamise staatuse päringule viiakse läbi ka nõuanded loobumiseks ja motivatsiooni suurendamine. Selle motivatsiooni suurendamise eesmärk on suitsetaja teadmine, et suitsetamise lõpetamine on võimalik ainult kindlaksmääratud ajaga kokkuleppe abil. Lisaks kokkuleppele peab terapeut andma aktiivset ja isikuga seotud abi.
- Otsustava tähtsusega on aga ka ägenemiste profülaktika, mida tehakse pärast lõppenud ravi järgnevate kohtumiste abil.
- Lühikese sekkumise põhiprintsiip põhineb suitsetamisest loobumise erinevatel lähenemisviisidel, mis tuleb edukaks raviks kombineerida. On vaja nii demonstreerida suitsetamisest loobumise positiivset mõju tervis ja sotsiaalsed tegurid ning käitumise säilitamise riskide täpne nimetamine. Samuti on vaja kindlaks määrata ja nimetada võimalikud tegurid, mis võivad suitsetamisest loobumise raskendada, et leida võimalusi nende tegurite ümber hoidmiseks. Kui inimene peaks taastuma, on olulised uued motivatsioonistrateegiad.
Grupiteraapia
- Võrreldes individuaalse teraapiaga pakub grupiteraapia võimalust, et teraapia toimub koos teiste mõjutatud isikutega ja seega saavutatakse positiivne mõju sotsiaalse toetuse kaudu. Reeglina hõlmab ravi kolme kuni kümmet kohtumist. Rühmateraapia aluspõhimõte erineb individuaalsest sekkumisest vaid veidi.
- Analoogselt sellele meetodile määrab ja soodustab motivatsiooni ka esimese faasi grupiteraapia. Esimese etapi meetmetena võib nimetada näiteks sõltuvuskäitumisest loobumise eelise põhjendust või a tasakaal otsuste tegemiseks.
- Ravi teises faasis keskendutakse ravis enesekontrollimeetoditele, mis aitavad tagada, et sõltuvuskäitumine ei saaks uuesti tekkida. Seda tehakse muuhulgas vältides seadeid (olukordi), mis võivad patsienti suitsetama kiusata. Suitsetamise alternatiive mainitakse ja hinnatakse (hinnatakse) ka teises etapis.
- Teraapia kolmas faas on suunatud peamiselt õpitud käitumismalli stabiliseerimisele. Suitsetamisvabadust peaks toetama näiteks sportlik tegevus.
