Diagnoos munasarja tsüst põhjuste peavalu paljude naiste jaoks. Kui samas lauses mainitakse sõna kasvaja, jäävad paljud naised magamata. Erinevate allikate kohaselt on an munasarja tsüst diagnoosib naistearst elu jooksul igal 8. naisel.
Oluline on teada, et enam kui 90% -l juhtudest on munasarjad on täiesti normaalne, kuid seda tuleks siiski regulaarselt kontrollida, kuni see spontaanselt taandub. Kui te käite regulaarselt kontrollis, pole esialgu põhjust paanikaks. Aastal suurenenud munasari ultraheli ei pea alati olema tsüst või kasvaja; võib esineda ka munasarjade turset.
Põhjused ja areng
Tsüst on vedelikuga täidetud ruum. See vedelik võib olla mis tahes tüüpi kehavedelik, alates õhukestest sekretsioonidest kuni paksu viskoosse limaseni. Seda nimetatakse kasvajatega ühe hingetõmbega, kuna tsüst on kasvajate alamtüüp.
Vastupidiselt levinud seosele pahaloomuliste vähkidega on kasvaja definitsiooni järgi ennekõike eranditult turse. See võib olla igasugust laadi. Kas põletikud, veepeetus, tsüstid või isegi vähk, põhjustavad nad kõik turset, st kasvajat.
Seetõttu ei ole kasvaja diagnoosimise taga alati pahaloomuline haigus. Seetõttu ei ole tsüst esialgu midagi halba ja seda tuleb jälgida ainult selleks, et varakult tuvastada tüsistusi, mis harvadel juhtudel vajavad ravi. Tsüstid arenevad paljudes kehaosades ja munasarja tsüst, naise peal munasarjad.
Need asuvad ruudust paremal ja vasakul emakas ja on sellega vabalt ühendatud munajuhad. Läheduse tõttu saab neid hõlpsalt hinnata ultraheli läbi tupe või kõhu seina. Tsüstid on sageli põhjustatud hormonaalsetest teguritest.
Hormoonid on meie keha signaali edastajad ja vabanevad näiteks aju ja viia kehas mitmesuguste reaktsioonideni. Naistel meie sugu hormoonid põhjustada muna küpsemist munasarjad ja põhjustada menstruatsioon vooderdist emakas iga kuu. Enamus munasarja tsüstid moodustuvad selles hormonaalses struktuuris.
Neid tsüste nimetatakse funktsionaalseteks tsüstideks ja need on tavaliselt kahjutud. Need arenevad peamiselt naiste hormonaalsete muutuste ajal, st puberteedieas või menopaus. On ka erinevaid tüüpe, mis võivad sageli kasvada kuni 10 cm suuruseks.
Noortel naistel areneb munasarjatsüst tavaliselt folliikulist, kus munasarjas olev muna küpseb 2.5 cm suuruseks. Kui see on küps, ovulatsioon tekib ja muna hüppab munasarjast välja ja liigub siis mööda munajuhad suunas emakas. See juhtub üks kord kuus puberteedieast kuni menopausi.
Kui aga ovulatsioon ei saa korralikult toimuda, folliikul koos munaga jätkab kasvu ja vedeliku tootmist ning tekib munasarja tsüst, mida käesoleval juhul nimetatakse follikulaarseks tsüstiks. Kui ovulatsioon toimub normaalselt, folliikulist areneb nn kollaskeha, mis seejärel munasarjas lagundatakse. Kui see lagunemine aga korralikult ei toimu, võib kollaskeha folliikulisse veritseda ja kollaskeha tsüst areneb.
Ajal viljatus teraapias võivad teraapia kõrvaltoimena luteaalse tsüsti asemel välja areneda kollaskehast nn luteiintsüstid. Lisaks probleemidele naissoost hormoonid, on paljudel naistel ka liiga palju meessuguhormoone. Selle liigse kasvu tõttu kasvab munasarjas liiga palju folliikuleid, kuid mitte kõik neist ei suuda seda saavutada munajuhad ja paljud munasarja tsüstid sageli siin areneda.
Paljude tsüstide (kreeka keeles poly = many) tõttu nimetatakse seda kliinilist pilti ka polütsüstilisteks munasarjadeks (PCO). Muud haruldasemad põhjused on endometrioos, kilpnäärmehaigus või neerupealise koore probleem, mis toodab ka suguhormoone. Endometrioosi (endomeetriumi= endomeetrium) viib endomeetriumi vohamiseni kõhuõõne teistes osades, nt põis sein või soolestik.
Nagu emaka limaskest, läbib ka see limaskest hormoonist sõltuvaid muutusi ja sarnaseid menstruatsioon, hakkab veritsema kord kuus. Kui veri akumuleerub koes äravoolu asemel, an endometrioos areneb tsüst, mida vere tumeda värvi tõttu nimetatakse ka “šokolaaditsüstiks”. Teise tüübi moodustavad lisaks funktsionaalsetele tsüstidele munasarjakoe sugurakkude väärarengust tingitud tsüstid. Need ei sõltu hormoonidest ja arenevad peamiselt tüdrukutel ja noortel naistel. Need enamasti healoomulised kasvajad võivad umbes 1-aastaselt 2-40% juhtudest degenereeruda pahaloomulisteks kasvajateks. Seetõttu tuleks neid pärast avastamist regulaarselt kontrollida.
