U 5
U5 on uuring 6. – 7. Elukuul. Selle uuringu põhirõhk on lapse liikumisulatusel ja tungil liikuda, samuti tema vaimse arengu uurimisel. Selles vanuses sirutavad lapsed spetsiaalselt nende vaateväljas olevaid esemeid ja annavad need ühelt käelt teisele, et neid igast küljest vaadata. juhataja poos on täielik, st nad saavad hoida ja kontrollida oma juhataja kindlalt igas asendis.
Abiga on võimalik püsti istuda ja lapsed tõmbavad end istuma, kui kaks sõrme neile sirutatakse. Imik pöördub lamavas asendis kõhuli asendisse ja saab tavaliselt juba lamades end avatud kätega toetada kõht ja vaata otse edasi. Kõne areng peaks olema nii arenenud, et imik reageerib kõnele helidega.
See uuring võib olla keeruline, kuna selles vanuses lapsed on sageli võõrandunud, seetõttu sõltub arst vanemate tähelepanelikust jälgimisest. Selle uuringu osana võib teha täiendavaid vaktsineerimisi, kui laps on terve. Kui lastearst märkab nägemis- (straibismus-) või kuulmisdefekte, suunab ta lapse viivitamatult spetsialisti juurde, et oleks võimalik läbi viia üksikasjalik uuring ja võimalikud ravietapid.
U 6
U6 tehakse esimese aasta uuringuna lapse 10. – 12. Kuul. Kõne ja tajumismeele arengut jälgitakse selle uuringu käigus tähelepanelikult: kas laps saab rääkida kahesilbiliste sõnadega (nt wawawa, lalala) ja matkida kõnehelisid, kas see reageerib pehmele häälele ja kas ta saab mängides keskenduda teatud objektile, mida ta intensiivselt ja visalt jälgib ja tunneb? Lapsed teevad esimesed katsed seista ja kõndida (vt: Millal mu laps kõndima hakkab?).
Haaramine toimub nn pintseti haardega: esemed võetakse indeksi vahele sõrm ja pöial. Mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem erinevad nad oma individuaalse arengu edusammude poolest. Vanemad ei peaks seetõttu muretsema, kui nende endi laps teiste sama vanustega võrreldes veel ei seisa ega kõnni.
U7-s 21. ja 24. elukuu vahel kontrollib arst lapse edasist sensoorset ja füüsilist arengut. Laps peaks saama kasutada vähemalt 20 sõna sisukalt, moodustada ühe- või kahesõnalisi lauseid ning oskab igapäevaseid olukordi oma sõnadega nimetada, nt magamist nimetatakse “Heja macheniks”. Lapsed saavad vabalt edasi-tagasi kõndida, nad saavad joosta, üksi trepist üles ronida, kummarduda ja kükitades vabade kätega püsti tõusta.
Lapsed jäljendavad lihtsates rollimängudes igapäevaseid toiminguid ja olukordi ning tahavad end teistega kokkupuutes kehtestada. Arst pöörab tähelepanu jäsemete, vaagna ja selgroo võimalikele väärkohtadele. Ta küsib vanematelt käitumisprobleemide, palavikuliste krampide või muude silmatorkavate sündmuste kohta lapse arengus. D-vitamiini profülaktika lõpeb pärast esimest eluaastat, kuid piisava ravi tagamiseks tuleks jätkuvalt hoolitseda jood ja fluoriidi tarbimine.
