Kuidas vöötohatist ravitakse?
Vöötohatise ravimine on võimalik siis, kui tuulerõugete viirusinfektsioon on taandunud. Vöötohatise raviks on erinevaid lähenemisviise. Mõned tegelevad lööbe, mõned valu ja mõned põhjusega: need aitavad viirust kehast välja ajada. See võib lühendada paranemisaega.
Millised kodused abinõud võivad aidata?
Vöötohatise ravi kuulub professionaalsete kätesse. Lisaks arstipoolsele ravile kasutavad mõned inimesed koduseid abinõusid, näiteks sümptomite leevendamiseks. Paljud peavad jahutavaid, niiskeid kompresse rahustavaks, kui villid on juba tekkinud. Need aitavad mõnikord selliste kaebuste vastu nagu valu ja sügelus.
Vöötohatisest põhjustatud ebameeldiva sügeluse leevendamiseks kasutatakse aeg-ajalt ka mett, astelpaju või looduslikku jogurtit.
Kodustel abinõudel on oma piirid. Kui sümptomid püsivad pikka aega, ei leevene või isegi süvenevad, tuleb alati pöörduda arsti poole.
Mis leevendab valu?
Vöötohatise ägedat valu saab leevendada valuvaigistitega. Mõnikord piisab mõõdukalt tõhusatest ravimitest, nagu paratsetamool või atsetüülsalitsüülhape (ASA). Neil on ka palavikku alandava toime. Neid müüakse apteekides ilma retseptita.
Tugevam valu nõuab sageli opioidide rühma tugevamaid valuvaigisteid, näiteks tramadooli. Sellised ravimid nõuavad retsepti.
Salvid ja kreemid nahahoolduseks
Hoolikas nahahooldus on vöötohatise (herpes zosteri) ravi oluline osa. Näiteks desinfitseerivad pulbrid takistavad täiendavate bakterite sattumist kahjustatud nahapiirkondadele. Olenevalt staadiumist soovitatakse kasutada ka antiseptilisi, kuivatavaid või sügelemisvastaseid losjoneid, salve, geele või pulbreid. Võimalike toimeainete hulka kuuluvad parkained, mentool või podikanool.
Viirusevastased ained
Viirusevastased ravimid on suunatud otseselt vöötohatise põhjustajale: tuulerõugete viirusele. Need pärsivad viiruste paljunemist ja seetõttu nimetatakse neid viirusevastasteks aineteks. Selle toimeainete rühma kuuluvad näiteks atsikloviir, valatsükloviir ja brivudiin.
Viirusevastane vöötohatisravi kiirendab paranemist ja lühendab valu kestust. Eeltingimus on alustada seda varakult: arstid soovitavad alustada viirusevastast ravi 72 tunni jooksul pärast lööbe tekkimist. Tavaliselt võetakse viirusevastaseid ravimeid tablettide kujul. Haiguse raske käigu korral ja immuunpuudulikkusega patsientidel manustab arst neid ka infusioonina.
Vöötohatise ravi virostaatikaga on üldiselt kasulik. Mõnel juhul pole see aga absoluutselt vajalik. See kehtib näiteks noorte patsientide kohta, kellel ei ole vöötohatise rasket vormi ja kellel ei ole oodata tüsistusi.
Muudel juhtudel on aga tungivalt soovitatav viirusevastane ravi, näiteks:
- Üle 50-aastased patsiendid
- Vöötohatis näol, peas või kaelal
- Vöötohatise rasked kursused
- Inimesed, kellel on suurem risk tüsistuste tekkeks (nt immuunpuudulikkus).
Muud ravimid
Kui vöötohatis mõjutab ühte kõrva, saavad mõned patsiendid lisaks virostaatikale ka kortisooni. Sellel on põletikuvastane toime, vähendades organismi enda immuunvastust. Praegu on aga veel ebaselge, millised on sellise kombineeritud ravi eelised ja puudused.
Kui vöötohatis on tekkinud ka bakteriaalne infektsioon, määrab arst antibiootikumi. See võitleb bakteritega ja seda kasutatakse sageli salvina.
Vöötohatise alternatiivsed ravimeetodid
Mõned inimesed kasutavad vöötohatise jaoks Schuessleri sooli, näiteks Kalium chloratum, Ferrum phosphoricum või Kalium phosphoricum. Vöötohatise puhul kasutatakse ka homöopaatilisi ravimeid.
Homöopaatia mõiste ja ka Schüssleri soolade kasutamine on teaduses vastuoluline. Nende abinõude mõju ei ole lõplikult tõestatud.
Vöötohatise järgse neuralgia ravi
Kõige sagedasem vöötohatise tüsistus on vöötohatisjärgne neuralgia. Seda nimetatakse ka post-zosteriks või postherpeetiliseks neuralgiaks. Mõjutatud isikud kannatavad närvivalu isegi pärast lööbe taandumist. Lisaks on nende nahk ülitundlik ja sügelev. Mõnel juhul kestavad sümptomid kuid või isegi aastaid.
Raviarst koostab iga patsiendi jaoks individuaalse raviplaani. Valuvaigistid on oluline komponent. Eristatakse kahte toimeainete klassi, mida võib kasutada ka kombineeritult:
- Mitteopioidsed valuvaigistid, nagu atsetüülsalitsüülhape või paratsetamool. Neid soovitatakse kasutada kergete kuni mõõdukate sümptomite korral ja neid saab tavaliselt apteekidest ilma retseptita.
- Opioidsed valuvaigistid nagu oksükodoon või tramadool. Need nõuavad retsepti ja on ette nähtud ainult mõõduka kuni tugeva valu korral.
Millised valuvaigistid on kasulikud ja millises annuses on patsienditi erinev. Eelkõige mängib rolli valu tüüp ja raskusaste. Lisaks võtab arst arvesse, kui hästi keegi valuvaigistile reageerib ja millised kõrvaltoimed ilmnevad.
Püsiva (kroonilise) valu korral soovitavad arstid oma patsientidel nõu ja ravi otsida valuterapeudilt, valukeskusest või valukliinikust.
Täiendavad meetmed vöötohatisejärgse neuralgia korral
Lisaks valuvaigistitele on vöötohatise järgse neuralgia korral kasulikud ka antidepressandid väikestes annustes. Need pärsivad valusignaalide edastamist seljaajus. Arst määrab mõnikord ka spasmolüütikume: need summutavad närvirakkude erutatavust. See aitab ka närvivalu vastu.
Abi on ka kapsaitsiini preparaatidest (näiteks salvina): Kapsaitsiin on tšillipipares leiduv terav aine. See vallandab nahal põletustunde, mis ajutiselt halvab valuretseptorid. Teise võimalusena võib peale kanda lokaalanesteetikumi (lidokaiini) kreemi.
Kuna krooniline valu koormab ka psüühikat ja piirab tugevalt haigete igapäevaelu, soovitavad arstid uimastiraviga kaasneda ka psühhoteraapiat või käitumisteraapiat.
