Sissejuhatus
valus liigesed võib kannatanutele olla väga ebamugav. Igapäevased liigutused muutuvad koormaks ja sageli saab tavalisi liigutusi teha ainult valu. Ebamugavuse põhjused võivad olla mitmekesised ja tuleneda nii banaalsetest põhjustest kui ka kroonilistest haigustest.
Liigesevalu saab rühmitada erinevate kriteeriumide järgi. Eristatakse ägedaid, alaägedaid ja kroonilisi liigesevalu, kusjuures äge liigesevalu areneb äkki, alaäge liigesevalu muutub mõne päeva jooksul tugevamaks ja krooniline liigesevalu kestab nädalaid või kuid. Eristatakse ka mono- ja polüartikulaarset osalemist, st kas ainult ühte või mitut liigesed on mõjutatud.
Sõltuvalt põhjusest võib esineda tüüpilisi erinevusi. Lisaks valu saab veelgi klassifitseerida sõltuvalt sellest, kas see on aja jooksul püsiva intensiivsusega, aja jooksul suureneb või kaob vahepeal ja toimub alati katkendlikult. Kvaliteet valu võib olla ka määrav tegur, st kas valu on pigem terav või tuhm.
Valu tugevust küsib arst tavaliselt skaalal 1–10. Sageli on see siiski nii liigesevalu et valu tajutav intensiivsus ei pruugi korreleeruda liigesekahjustuse ulatusega. Allpool on toodud mõned haigused, mida võib seostada liigesevaludega.
Artroos
Artroos osutab liigese kulumisele. Saksamaal esineb seda haigust eriti sageli põlveliigese, kuna see on erilise stressi all. Ligikaudu 2/3 kõigist üle 65-aastastest inimestest mõjutab see haigus, ehkki haiguse raskusaste seisund võib olla väga erinev ja kõigil põdejatel sümptomeid ei esine.
Eristatakse esmast ja sekundaarset artroos. Esmane artroos põhineb a kõhr defekt, millele ei saa täpset põhjust määrata. Sekundaarse artroosi põhjuseks on vale koormus, ülekoormus, eelnev liigesepõletik (artriit) või teatud ainevahetushaigused.
Valu tekib tavaliselt stressi all. Eriti kirjeldavad pika istumise järgset rüvetamist need, keda see mõjutab, valulikuna. Artroosi käigus mõjutatud liigesed võivad deformeeruda ja tekkida liigeste efusioonid.
Teraapia Artroosi ravitakse liikuvuse parandamiseks esialgu põletikuvastaste ravimite ja intensiivse füsioteraapiaga. Valuvaigistid saab kasutada sümptomite leevendamiseks. Kui konservatiivsed meetmed ei aita, on mõningaid protseduure, mida saab kasutada alternatiivina.
Näiteks on võimalus süstida nn kondroprotektorid ühendusse. Kondroprotektorid on ravimid, mille eesmärk on kaitsta kõhr edasise halvenemise eest. Tervislik kõhr võib võtta ka liigese vähem koormatud kõhre tsoonist ja siirdada peamistesse stressipunktidesse (nn autotransplantatsioon).
Sarnane meetod on kondrotsüüt siirdamine, mille käigus tervest kõhrest eemaldatakse mõned kõhrerakud. Neid kasvatatakse mitu nädalat ja kinnitatakse seejärel kahjustatud kõhrile. Uue kõhre moodustamisega suudavad need siirdatud rakud teatud määral kahju hüvitada.
Kirurgilised protseduurid on alternatiiv, eriti kui artroos on juba kaugemale arenenud. Liigendit võib asendada kas endoproteesiga (nt kunstlik põlveliigese) või jäigastunud (artrodees). Endoprotees on pikaajaline lahendus, kuid liiges lõdveneb tavaliselt umbes 10 aasta pärast ja tuleb seejärel uuesti opereerida.
Sel põhjusel soovitakse võimaluse korral vältida endoproteesi kasutamist enne 60. eluaastat. Järgnevad operatsioonid on tavaliselt palju keerulisemad kui esimene operatsioon, kuna luuainet kaob üha enam ja luu on vananemisprotsessid ja osteoporootilised muutused. Arthrodesis (liigese jäigastumine) korral on vastav liigend fikseeritud ühes asendis, näiteks kruvide või juhtmete abil ja seda ei saa pärast seda liigutada. Kuigi selle tulemuseks on tavaliselt kestev valu vabanemine, kaasneb selle protseduuriga ka kahjustatud liigese täielik funktsioonikaotus.
