Visuaalse taju vaatamisrežiim
Põhimõtteliselt saab “nägemise” protsessi vaadata ja kirjeldada erinevate nurkade alt. Eespool kirjeldatud vaade on neurobioloogilisest vaatenurgast. Teine huvitav vaatenurk on psühholoogiline vaade.
See jagab nägemise protsessi 4 etappi. Esimene etapp (füüsikalis-keemiline staadium) ja teine etapp (füüsiline staadium) kirjeldavad visuaalset taju neurobioloogilises kontekstis enam-vähem sarnaselt. Füüsikalis-keemiline tasand viitab rohkem rakus toimuvatele üksikutele protsessidele ja reaktsioonidele ning füüsikaline tasand võtab need sündmused kokku tervikuna ning võtab arvesse kõigi üksikute protsesside kulgu, vastastikust mõju ja tulemust.
Kolmas (mentaalne tasand) püüab tajutavat sündmust kirjeldada. See pole eriti lihtne, sest visuaalset elamust ei saa ei energiliselt ega ruumiliselt haarata. Teisisõnu aju “Leiutab” uue idee.
Visuaalselt tajutaval põhinev idee, mis eksisteerib ainult visuaalselt kogenud inimese teadvuses. Siiani pole olnud võimalik selliseid tajukogemusi seletada puhtfüüsiliste protsessidega, näiteks elektriliste aju lained. Neurobioloogilisest vaatepunktist võib siiski eeldada, et suur osa tajukogemusest toimub primaarses visuaalses ajukoores.
Taju kognitiivne töötlemine toimub seejärel neljandal tasandil. Selle lihtsaim vorm on tunnetus. See on oluline erinevus tajus, sest siin toimub esimene ülesanne.
Selles etapis tajutava töötlemist illustreerib näide: oletame, et inimene vaatab pilti. Nüüd, kui pilt on muutunud teadlikuks, algab kognitiivne töötlemine. Kognitiivse töötluse võib jagada kolmeks etapiks.
Esiteks toimub ülemaailmne hindamine. Pilti analüüsitakse ja objektid kategoriseeritakse (nt 2 inimest esiplaanil, üks väli taustal). See loob kõigepealt üldmulje.
Samas on see ka a õppimine protsess. Sest visuaalse kogemuse kaudu kogutakse kogemusi ja nähtu asjadele määratakse prioriteedid, mis põhinevad vastavatel kriteeriumidel (nt olulisus, probleemide lahendamise asjakohasus jne). Uue, sarnase visuaalse taju korral saab sellele teabele juurde pääseda ja töötlemine võib toimuda palju kiiremini.
Seejärel jätkatakse üksikasjaliku hindamisega. Pärast pildil olevate objektide uuendatud ja täpsemat vaatlemist ja skannimist jätkab inimene silmapaistvate esemete analüüsimist (nt isikute (paaride) äratundmine, tegevus (üksteise süles hoidmine)). Viimane samm on põhjalik analüüs. Välja töötatakse nn mõtteline mudel, mis on sarnane ideega, millesse teave muudest aju on nüüd ka sisse lülitatud, näiteks mälestused pildil äratuntavatest isikutest.
Kuna peale visuaalse tajumise süsteemi on palju muid süsteeme, mis mõjutavad sellist vaimset mudelit, tuleb hindamist pidada väga individuaalseks. Iga inimene hindab pilti erinevalt, tuginedes oma kogemustele ja õppimine protsessides ning keskendub vastavalt teatud detailidele ja varjab teisi. Selles kontekstis on huvitav aspekt kaasaegne kunst: kujutage ette lihtsat valget pilti, millel on ainult punane värvilaik.
Võite eeldada, et värviline plekk on ainus detail, mis köidab kõigi vaatajate tähelepanu, olenemata kogemustest või õppimine protsessid. Tõlgendus on seevastu jäetud vabaks. Ja isegi küsimuses, kas see on kõrgem kunst, pole kindlasti üldist vastust, mis kehtiks kõigi vaatajate kohta.
