Koolialune väljakutse
Kõrgelt andekad lapsed õpivad klassikaaslastest kiiremini ja paremini, kuid on ka palju aeglasemad, kui koolitempo on liiga aeglane. Lisaks saavad paljud neist oma erilisi võimeid tõeliselt kasutada vaid neile meeldivatel aladel. Sagedase kordamise ja harjutamise jaoks, nagu see on vajalik tavalistele õpilastele, pole neil tavaliselt kannatlikkust ja pettumuse künnis on madal.
Nii et kui nad ei käi sobivas koolis, mis suudaks rahuldada nende individuaalseid vajadusi, kaotavad kõrgelt andekad lapsed huvi õpetamise vastu ja eelistavad keskenduda oma mõtetele ja kõrvale kalduda. See tähendab, et nad ei ole suurest osast materjalist teadlikud, kaotavad kontakti ja ei saa mingil hetkel enam aru, millega tegemist on. Seetõttu kirjutavad nad kehvad hinded ja töötavad alla keskmise, ehkki tegelikult on nad võimelised rohkem kui klassikaaslased. Lõpuks viib see alahinnatus esialgse rõõmu kaotamiseni õppimine ja lapsed on oma igapäevases koolielus mingil hetkel pigem üle vaieldud. Spetsiaalsed koolid ja internaatkoolid lahendavad selle probleemi väikeste klasside, individuaalse toetuse ja kohandatud abil õppimine tempos, mis võimaldab lastel oma potentsiaali ära kasutada.
Kuidas saab lasteaias ära tunda andekust?
In lasteaed, ei pea lapsed täitma nõudlikke ülesandeid nagu koolis, mistõttu pole lihtne teada saada, et nad on väga intelligentsed. Kuid väga andekad lapsed arenevad palju kiiremini kui nende eakaaslased. Nad näitavad sageli eristuvat keelt, suurt huvi keskkonna vastu ja esitavad väljakutseid esitavaid küsimusi. Seetõttu on nad vanusest ees, saavad vanemate lastega sageli paremini läbi ja neil võib olla probleeme eakaaslastega suhtlemisel. Mõni toob end iseseisvalt
Millised andekuse testid on saadaval?
Definitsiooni järgi peetakse 130-punktilist või kõrgemat IQ-d väga andekaks. Seetõttu on enamiku inimeste jaoks IQ-test esimene viis kõrge võimekuse määramiseks. Neid teste pakuvad erinevad ametlikud organid ja need mõõdavad nn luureandet, mis seob inimese enda sooritused testil piisavalt suure sama vanusega võrdlusgrupiga.
Seega ei saa intelligentsust kui sellist mõõta, vaid võrrelda seda ainult normaalse populatsiooni ja tehtud järeldustega. IQ-testi üks puudus on see, et see ei saa hõlmata kõiki intelligentsuse aspekte. Näiteks testitakse loogilist deduktiivset arutlemist ja sarnaseid oskusi, kuid mitte loovaid andeid, mis on ka intelligentsuse tahk. Seetõttu on lisaks IQ-testile ka suur hulk spetsiifilisemaid luureteste, mis hõlmavad kognitiivse jõudluse väiksemaid alamvaldkondi ja mida kasutatakse siis, kui kõrget võimekust on vaja veelgi diferentseerida või kui IQ-test on osutunud ootamatult kehvaks. Milliseid teste selleks otstarbeks kasutatakse, sõltub testitava vanusest ja individuaalsest võimekusest ning selle määrab eksamineerija.
Kõik selle sarja artiklid:
