Diabeet polüneuropaatia (DPN) (ladina keeles polyneuropathia diabetica; sünonüümid: diabeetiline neuropaatia (DNP); polüneuropaatia; RHK-10-GM G63.2: diabeetik polüneuropaatia) on mitmekordne kahjustus närve (polüneuropaatia), mis areneb olemasoleva tüsistusena diabeet mellitus. Ligikaudu 50% diabeetikutest areneb haiguse käigus polüneuropaatia.
Kõigist neuropaatiatest moodustab diabeetiline polüneuropaatia umbes 30-50%. Ligikaudu 75% kõigist polüneuropaatiad (PNP) on põhjustatud diabeet mellitus ja alkohol kuritarvitamine.
Diabeetiline neuropaatia jaguneb (lisateavet vt „Patogenees” / Haiguse areng):
- Perifeerne sensomotoorne diabeetiline polüneuropaatia (sünonüüm: diabeetiline sensomotoorne polüneuropaatia (DSPN)) - häired tekivad tavaliselt sümmeetriliselt mõlemas jalas ja / või käes (= distaalne sümmeetriline polüneuropaatia).
- Autonoomne diabeetiline neuropaatia (ADN), nt kardiovaskulaarne autonoomne neuropaatia (CADN), diabeetiline gastroparees (maohalvatus).
- Fokaalne neuropaatia: üksikute perifeersete ja radikulaarsete ebaõnnestumised närve, nt lumbosakraalne põimiku neuropaatia (diabeetiline amüotroofia), mis toimub tavaliselt ühepoolselt ja viib lihaskoormusega jala nõrkuseni
Sensorimootori ja / või autonoomse diabeetilise neuropaatia skriinimine tuleks läbi viia:
- 2. tüüpi diabeetikul diagnoosi ajal.
- I tüüpi diabeetikutel hiljemalt 1 aastat pärast diagnoosi.
Enam kui 20% -l üle 50-aastastest diabeetikutest ilmnevad kliiniliselt polüneuropaatiad on juba olemas või vahetult pärast selle avastamist diabeet haigus.
- levimus (haiguse sagedus) diabeetiline neuropaatia on I tüüpi diabeetikutel 8-54% ja II tüüpi diabeetikutel 1-13% (Saksamaal).
Kursus ja prognoos: Patsientidel, kellel on palju riskitegurid arendamiseks diabeet, perifeerne neuropaatia (PNP; perifeersete haiguste koondnimetus närvisüsteem) võib esineda juba prediabeetilistes staadiumides. Subkliinilises neuropaatias, st sümptomeid ega kliinilisi leide pole, on kvantitatiivsed neurofüsioloogilised testid juba positiivsed. Ühes veerandis perifeerse sensomotoorse diabeetilise polüneuropaatiaga patsientidest (sünonüüm: diabeetiline sensomotoorne polüneuropaatia, DSPN) on see täiesti valutu. Kuid haiguse käigus areneb sageli krooniline valulik neuropaatia; võimalik on ka valutu neuropaatia. Haiguse käigus esineb distaalselt sümmeetriline PNP igal teisel diabeetikul ja autonoomne PNP igal kolmandal patsiendil (vt allpool jaotist „Sümptomid - kaebused“). Haiguse käigus distaalselt sümmeetriline PNP esineb igal teisel diabeedihaigel ja autonoomne PNP igal kolmandal patsiendil (vt allpool „Sümptomid - kaebused“). Terapeutiliselt keskendutakse normoglükeemia saavutamisele (veri glükoos normaalses vahemikus), sealhulgas veresoonte kontroll riskitegurid. Diabeetiline polüneuropaatia muutub ohtlikuks, kui närve Euroopa süda on juba kahjustatud. Polüneuropaatiaga diabeetikutel on suurem müokardiinfarkti oht (süda diabeetilise polüneuropaatia tüüpilised tüsistused on diabeetiline neuropaatilise jala sündroom koos jalaga haavand (jalahaavand), Charcoti jalg (diabeetiline neuro-osteoartropaatia; vt allpool toodud tagajärjed) ja amputatsioon.
