Diagnoos
Enne mis tahes osteopaatilist ravi tuleb patsiendi põhjalik uuring haiguslugu (anamnees) viiakse läbi. Sellele järgneb rida manuaalset diagnostikat, vajadusel koos diferentsiaaldiagnoos. Siia kuuluvad liikumiskatsed, pinge palpatsioon ja valulikud struktuurid, mis võimaldavad osteopaadil luua patsiendi kehahoiaku profiili ja seega tuvastada piirkonnad, mis vastutavad valu.
See on osteopaatilise ravi lähtepõhimõte ja alus. Tema sügavad teadmised lihas-skeleti süsteemi struktuuridest ja funktsionaalsetest protsessidest ning selle vastastikmõjust siseorganid võimaldab osteopaadil tajuda ja lahendada häirete põhjust sihipäraste tehnikatega või leevendada pingeid. Ta peab mõistma seoseid, et ravida kaebuste põhjust ja mitte praeguseid sümptomeid.
Just seetõttu on hoolikas ning sugugi mitte hektiline ja pealiskaudne uuring osteopaadi jaoks väga oluline. Oluline on leida keha ummistused, sest tavaliselt ei ole sümptomite paiknemine identne sümptomite põhjustega. Näiteks võib pearinglus ja kohin kõrvades pärineda emakakaela lülisamba blokeerimisest või süda valu võib kristalliseeruda kui probleem rindkere selg.
Vajaduse korral teeb osteopaat tihedat koostööd arstiga ka selles valdkonnas. Pärast patsiendi üksikasjaliku profiili koostamist tuleb leida parim ravimeetod. MET (Muscle Energy Technique) on luu- ja lihaskonna süsteemi õrn ravivõimalus. Blokeeritud või vales asendis liigesed mobiliseeritakse rütmiliselt patsiendi lihasjõuga (lihase energia) ja pöördutakse tagasi normaalsesse (füsioloogilisse) asendisse.
Lisaks venitatakse lühenenud lihaseid, tugevdatakse nõrgestatud lihaseid ja tursed (veepeetus Rootsis) liigesed) mobiliseeritakse. MET-s töödeldakse ka ümbritsevat kude, st kude on paremini "leotatud" (veri ja lümf vereringet stimuleeritakse). See on kokkuvõttes tõhusam ja püsivam kui puhas impulsitehnika, näiteks rumal settimine.
Lisaks peab patsient harjutustes aktiivselt osalema ja olema kaasatud. See muudab ravi patsiendile arusaadavamaks ja annab talle võimaluse arendada paremat kehatunnetust ning oma keha ja haigusega teadlikumalt toime tulla. Lihase energia tehnika põhirõhk on valu ja luu-lihaskonna kaebused, nt klassikalised seljavalu, õla-käe sündroom, põlve, küünarnuki või jala kaebused, aga ka pinge peavalu, migreen, bronhiaalastma ja süda kaebusi.
Üldiselt on mobilisatsioonimeetoditel otsene või kaudne mõju ühe või enama väärkohtlemisele liigesed. Mobiliseeriv jõud tuleb terapeudilt ja läheb otse liigesesse või toimib pinges või lühenenud lihastes. Suhteliselt uus ravivorm on müofastsiaalse vabastamise tehnika (lõõgastus tehnika).
Robert Ward kirjeldas seda kui integreerivat tehnikat, mis ühendab arvukalt manuaalseid terapeutilisi mehhanisme. See on kombinatsioon pehmete kudede tehnikatest, lihaste energia tehnikast, funktsionaalsest kaudtehnikast ja kranio sakraalsest tehnikast. Selle tehnika lähtepunktiks on inimese faasiline süsteem.
Fasciae on karm nahk, mis koosneb sidekoe mis ümbritsevad ja ühendavad kõiki kehaosi nagu luud, lihased ja elundid. Kõik sidemed moodustavad koos kolmemõõtmelise võrgustiku, mis hoiab keha koos. Seetõttu on lihtne ette kujutada, et üksikute lihaste (pinged) võivad põhjustada tagajärgi kogu kehas.
Seetõttu on tehnika eesmärk integreerida häiritud segment või kude organismi puutumata liikumismustrisse. On veel mitmeid erinevaid tehnikaid ja ravivõimalusi, näiteks päästikteraapia, positsioneerimistehnikad, “Üldine osteopaatiline ravi” (GOT), Jonesi tehnika ja palju muud. Äärmiselt ägedatel juhtudel on alati põhirõhk valuravil.
Eesmärk on valu leevendada. Seda on võimalik saavutada ka lihtsa ühekordse sisseseadmisega. Vastupidiselt sellele on õrnad mobilisatsioonimeetodid.
Taastumisfaasis, kui valu taandub, on peamine eesmärk vereringe ja liikuvuse õrn edendamine. Saavutatud paranemise stabiliseerimiseks ja edendamiseks on oluline, et patsient sooritaks selles etapis kodus konkreetseid harjutusi. Viimases faasis, kui valu on vaid väike või on kadunud, algab osteopaatiline põhiravi.
Siin on osteopaadil võimalus muuta valu põhjustanud kehahoia ja keha struktuure. Kui see faas ära jätta, ilmneb valu järgmisel koormusel alati alati uuesti, kuna struktuurides pole tehtud muudatusi, mis oleksid seda osteopaatilisest vaatepunktist takistanud.
