Kuidas diagnoositakse kooli ärevust?
Koolifoobia diagnoosi paneb tavaliselt lastearst või lastepsühholoog või psühhiaater. Määravaks on anamnees ehk sümptomite ja asjaolude kahtluse alla seadmine. Lisaks sellele üksikasjalikule arutelule arstiga viiakse läbi füüsilised ja psühholoogilised uuringud, et saada terviklik pilt lapsest ja tema olukorrast ning välistada probleemide muud põhjused.
Lapse psühholoogilise hindamise osana saab kooliga seotud psühholoogilise stressi hindamiseks kasutada erinevaid teste. See hõlmab näiteks protseduure, mis illustreerivad lapse üldist vaimset seisundit tervis ja intellektuaalne jõudlus. Ainult mõned neist testidest on spetsiifilised kooliärevusele. Üks on nn SAT-test, mille käigus näidatakse lastele 10 pildipaneeli ja neil palutakse rääkida midagi kujutatud olukordadest.
Eksamineerija saab vestluse suunata kooliärevuse tüüpilistele aspektidele ja vastavalt sellele hinnata laste vastuseid. See meetod töötati välja 1970. aastatel ja seetõttu tuleb seda kohandada tänapäeva kooli olukorraga ning laiendada mõnede aspektidega. Testimine on seega alati standardiseeritud testiprotseduuride kombinatsioon ning nende muutmine ja tõlgendamine kogenud arsti või psühholoogi poolt koos teiste testide tulemustega.
Koolihirm algkoolis
Põhimõtteliselt võib igas vanuses õpilasel tekkida koolihirm. Põhjused ja omadused on aga noorematel lastel erinevad kui vanematel lastel. Põhikoolis on peaaegu kõik lapsed vähemalt esialgu üle maksustatud.
Selle põhjuseks võivad olla nende klassikaaslased, õpetajad või tunnid ise. Näiteks sotsiaalselt ebakindlatel lastel on raske klassikaaslaste ees rääkida ja seetõttu panustavad nad õppetundidesse vähe. Kutsumine hirmutab neid, sama palju kui ühistegevus.
Laps peab kõigepealt õppima kooli nõudmistega toime tulema ning õpetaja peaks selliseid lapsi spetsiaalselt julgustama ja nende hirmu ära võtma. Mõnedel õpetajatel on selles vanuses lastele vastupidine mõju ja nad võivad eriti range käitumise ja kõrgete sooritusnõuetega vallandada kooli hirmu. See ei tähenda, et selline õpetaja oleks halb, sest enamik lapsi vajab struktuurina rangeid reegleid.
Kuid just selles vanuses leitakse sageli tundlikke õpilasi, keda on lihtne hirmutada ja kellel tekib koolihirm. Vaidlused klassikaaslastega tugevdavad seda probleemi. Algklasside lapsed on seetõttu koolihirmule eriti vastuvõtlikud. Õnneks on selles vanuses lastel seda lihtne ravida ja ületada, kuna see on harva sügavama psühholoogilise koormuse väljendus.
