Hüpernatreemia - kõnekeeles nimetatakse liigseks naatrium - (sünonüümid: hüpertooniline dehüdratsioon; hüpovoleemiline hüpernatreemia; soola turse; RHK-10-GM E87.0: hüperosmolaalsus ja hüpernatreemia) tekib siis, kui kontsentratsioon seerumit naatrium täiskasvanul tõuseb üle väärtuse 145 mmol / l.
Füsioloogiline seerum osmolaarsus sõltub peaaegu eranditult naatrium kontsentratsioon. Seega kaasneb hüpernatreemiaga hüperosmolaalsus (hüperosmolaarsus).Osmolaalsus on summa molaarne kontsentratsioon kõigist osmootiliselt toimivatest osakestest lahusti kilogrammi kohta. Hüperosmolaalsuse (hüperosmolaalse) korral on ühe kilogrammi vedeliku kohta rohkem lahustunud osakesi kui võrdlusvedelikus.
Eristatakse järgmisi hüpernatreemia vorme:
- Hüpovoleemiline hüpernatreemia (= hüpertooniline dehüdratsioon / dehüdratsioon): liigne naatriumi kontsentratsioon koos samaaegselt vähenenud intravaskulaarse mahuga ("anumates"); see tuleneb vedeliku eritumise suurenemisest (uriin, higi) või haiguse või ravimite tõttu
- Hüpervoleemiline hüpernatreemia (= hüpertooniline hüperhüdratatsioon / “üleliisumine”): liiga kõrge naatriumi kontsentratsioon samaaegselt suurenenud maht; see tuleneb liiga suurest soolalahuse tarbimisest; toitev: merevesi joove (soola joomine vesi) või iatrogeenne (nt hüpertoonilise soolalahuse või naatriumvesinikkarbonaadi lahuse või naatriumi sisaldavate penitsilliinsoolade infusioon)
Levimus (haiguse sagedus) on umbes 5%. Intensiivravi osakonnas naatrium tasakaal häired on kõige levinumad elektrolüütide häired (häiritud elektrolüüdid (veri soolad)), mille levimus on umbes 25% ja mis on seotud patsiendi halva tulemusega (terapeutiline tulemus).
Käik ja prognoos: hüpernatreemia põhjustab vedeliku nihke rakuvälise ja rakusisese ruumi vahel (rakuväline ruum (ECR) = intravaskulaarne ruum (asub laevad) + ekstravaskulaarne ruum (asub väljaspool anumaid); rakusisene ruum (IZR) = keharakkude sees asuv vedelik). Selles protsessis võetakse vedelik välja aju, st aju rakud dehüdreeruvad (“dehüdreeruvad”). Selle tulemuseks on kõigepealt mittespetsiifilised sümptomid (tugev janu, nõrkustunne, väsimus, palavik, rahutus ja keskendumisraskused) ja hiljem aju sümptomite korral ( aju nagu tsefalgia (peavalu), krambid, segasus ja teadvushäired (unisus / unisus koos ebanormaalse unisusega kuni kooma/ raske sügav teadvusetus, mida iseloomustab reaktsioonide puudumine reageerimisele). Hüpernatreemia ravi, kui põhjus on haigus, peab olema põhjuslik (“põhjuslik”). Vastasel juhul on ravi sümptomaatiline, st suukaudne või intravenoosne vedelik haldamine (nt 5% glükoos lahus ja kolmandik vedeliku defitsiidist isotoonilise elektrolüüdi lahusega; vt „Narkootikumid Ravi”Üksikasjadeks).
