Määratlus
Meditsiinis on luukontusioon luu vigastus, mida ei saa kirjeldada kui a luumurd. See põhjustab ödeemi, st vedeliku kogunemist luudes endas või luu ja perioste vahel, samuti nn mikrofrakte. Mikrolõhed on luu ehitusplokkide väikseimad luumurrud. Luu muljutisi nimetatakse ka luumunadeks.
Luude murdude ja luude konusiooni erinevus
Luumurdudel on ühist luumurdudega, mis ei tähenda tingimata väliselt nähtavaid nahavigastusi. Kuid pisikesed luumurrud ja vedeliku kogunemine luusse ja ümbritsevasse koesse kahjustavad sageli väikest veri laevad mis jooksevad läbi nende, põhjustades vere väljavoolu ja põhjustades väliselt nähtavat verevalumid.
Põhjustab
Luu konusiooni põhjustab alati vigastus. Tavaliselt on see selgelt tuvastatav sündmus, tavaliselt kukkumine või luu (nt säär või puus) löömine kõva eseme (nt laua) vastu.
Teisest küljest võivad luukontusiooni põhjustada aga ka luu korduvad mikrovigastused. Tavaliselt ei märgata neid üldse teravalt, vaid alles hilja, kui need kõige väiksemad vigastused liituvad ja viivad lõpuks luudesse. Sellise kroonilise luukontusiooni põhjustab sageli spordi kontekstis ülekoormus või vale rüht või asend liigesed, mis põhjustavad üksikute luupiirkondade kohatult suure koormuse ja soodustavad sel moel mikrovigastuste teket. Äge või krooniline vigastus võib põhjustada pisarate pisaraid veri ja lümf laevad luus ja ümbritsevas koes. Tekkinud vedeliku kogunemine ärritab periost ümbritsev luu, mis on väga tundlik valu.
Sümptomid
Luude konusiooni peamine sümptom on valu kahjustatud piirkonnas. See võib põhjustada survet ja liikumist valu, aga ka valus puhata. Viimased esinevad tavaliselt öösel.
Lisaks valule võib sageli täheldada turset ja verevalumeid. Viimane on põhjustatud väikeste vigastustest veri laevad luu ja seda ümbritseva koe piirkonnas. Kuna aga muud vigastused, näiteks luumurrud, liigese- või lihasevigastused, võivad samuti põhjustada valu ja turset ning kuna valu lokaliseerimist ei saa tavaliselt sajaprotsendilise kindluseni luudeni kitsendada, on luu kontusioon tõrjutuse diagnoos.
See tähendab, et esmalt tuleb pildidiagnostika abil välistada muud vigastused, mis võivad põhjustada valu Röntgen or ultraheli), et oleks võimalik diagnoosida luukontusiooni. Kuid ka kogenud eksamineerijad suudavad patsiendi näidatud valu intensiivsuse ja tüübi ning kirjeldatud vigastusmehhanismi põhjal suhteliselt hästi kindlaks teha, kas tegemist on ainult luukontusiooni või tõsisema vigastusega. Sel viisil on potentsiaalselt üleliigsed pildi uuringud ja nende puudused (nt Röntgen: kokkupuude kiirgusega) saab vältida.
Luu kontusioonist põhjustatud valu võib kesta päevadest nädalateni. Kui valu jätkub pärast spetsialistiga konsulteerimist veel 4-6 nädalat, tuleks kaaluda MRI uuringu võimalust. Ühelt poolt sobib see muude võimalike valu põhjuste, eriti liigeste ja pehmete kudede vigastusedja teisest küljest on see ainus viis luukontusiooni reaalseks nägemiseks. Seda võimalust tuleks siiski kasutada säästlikult, kuna sellega kaasnevad suured aja- ja finantskulud. Seega, kui eksamineerija kahtlustab luu kontusiooni kõige tõenäolisema valu põhjustajana, tuleb oodata ja vaadata lähenemist ning Röntgen on parem kui MRI uuring.
