Mürgitus lastel

Üldine informatsioon

Mürgistus (joove) on laste jaoks ohtlik hädaolukord. Kui sageli pole võimalik teada saada, milliseid ravimeid või ravimeid on võetud näiteks väikelastel, kes on jõudnud näiteks vanemate ravimikabinetti, on alkoholimürgitus suuremate laste ja noorukite puhul kõige tavalisem hädaolukord.

Sümptomid

Lapse mürgitused esinevad sageli vanuses 1–4 aastat ja soovitavalt täheldatakse neid poistel. Umbes 1000 juhtumit aastas on Saksamaal kahjustatud laste eluohtlik ja umbes 20 on surmaga lõppenud. Enamikul mürgistusjuhtudel on märgatavad ainult veidi väljendunud sümptomid, kui üldse.

Mürgituse ajal tekkivad sümptomid võivad sõltuvalt allaneelatud ainest olla väga erinevad. Eelkõige häired kesk närvisüsteem teadvuse muutuste, äsja ilmnenud käitumishäirete või lapse kõnnakumustri ja motoorika muutuste kujul võivad viidata algavale või väljendunud joobeseisundile. Esimesed märgid lastel on sageli iiveldus, vastumeelsus, oksendamine või kõhulahtisus.

Lisaks on paljudel juhtudel suurenenud higi või sülg võib tekkida suurenenud erutuvus. Lisaks on kõige tavalisemate sümptomite hulka kuuluvad: kardiovaskulaarsüsteem, näiteks hingamisteede või süda määr. Eriti rasketel juhtudel võib mõjutatud laps kogeda šokk ägeda hingamisseiskusega sümptomid.

Nahk võib muutuda ka mürgituse tagajärjel. Nende hulka kuuluvad uued nahalööbed või juuste väljalangemine. Paljudel lastel võib täheldada ka muutusi õpilastes või nägemishäireid. Tuleb märkida, et paljud mürgistused kulgevad esialgu täiesti ilma sümptomiteta ja võivad esimesed spetsiifilised kõrvalekalded põhjustada alles 24–48 tunni pärast. Seega, kui lastel on tugev mürgistuse kahtlus, siis järjekindel järelevalve on tingimata vajalik.

Hädaabinumber

Kui kahtlustatakse lapsi ägedas mürgituses, tuleb sellest teavitada erakorralist arsti, et oleks tagatud lapse vereringe piisav säilimine. Lisaks võetakse ühendust mürgistustõrjekeskusega. Üleriigiline telefoninumber koosneb suunakoodist pluss 19240. Siin peaks olema võimalik anda täpset teavet vanuse, praeguse kliinilise seisund, eeldatavalt allaneelatud aine, selle kogus, samuti aeg ja allaneelamise viis, et saaks anda piisava ja põhjaliku soovituse ja protseduuri.