Raseduse depressioon ja homöopaatia
Rasedus depressioon saab ravida ka alternatiivsete meetoditega. See hõlmab ka homöopaatilise ravi lähenemisviise.
Kestus
Rasedus depressioon esineb sagedamini aasta esimesel või viimasel trimestril rasedus ja võib kesta mitu nädalat. Halvimal juhul rasedus depressioon saab areneda sünnitusjärgne depressioon, nn sünnitusjärgne depressioon. Seda sünnitusjärgne depressioon tuleb eristada nn beebibluusist (“nutupäevad”), mis tekivad tavaliselt 3-5 päeva pärast sündi ja kaovad iseenesest mõne päeva pärast.
See on normaalne ja võib tekkida hormonaalse järsu muutuse tõttu. Kui aga sellised sümptomid nagu ärrituvus, meeleolumuutused, kurbus ja süütunne püsivad kauem kui 2 nädalat, seda nimetatakse sünnitusjärgne depressioon või sünnitusjärgne depressioon, mis halvimal juhul võib muutuda ka krooniliseks. Alati pole võimalik ära hoida rasedusdepressioon, eriti kui teil on sellele geneetiline eelsoodumus.
Siiski on asju, mida saab teha, et ära hoida a rasedusdepressioon. Eriti oluline on stabiilne sotsiaalne keskkond, mis toetab ja leevendab rasedat naist ning kus rase naine saab oma hirmudest ja muredest aru saada. Kui rasedad naised ei leia kodust tuge, võivad nad pöörduda arvukate nõustamiskeskuste poole.
Pärast sünnitust
Eriti naistel, kes juba raseduse ajal depressiooni all kannatasid, on suurem risk sünnituse järgse depressiooni, nn sünnitusjärgse depressiooni tekkeks. Tavaliselt algab see salakavalalt mitu nädalat pärast sündi ja sarnaselt tuntud beebibluusile iseloomustab seda esialgu meeleolumuutused ja suurenenud ärrituvus; hiljem iseloomustab seda ka ajendi puudumine, loidus, lapse kiindumishäired ja süütunne. Rasketel juhtudel isegi sünnitusjärgne psühhoos (sünnitusjärgne periood psühhoos) koos hallutsinatsioonid ja võivad tekkida pettekujutelmad.
Sünnitusjärgne depressioon tekib sageli pärast raseduse katkemist, surnult sündimist või haige või puudega lapse sündi. Ka siin on oluline varakult pöörduda arsti või nõustamiskeskuse poole (Pro Familia) ja mitte proovida haigusega üksi hakkama saada. Kergematel juhtudel piisab partneri, pere ja sõprade mõistmisest ja toest. Rasketel juhtudel ravimid ja psühhoteraapia on samuti soovitavad.
