Asool | Seennakkuse ravimid

Asool

Asoolid (seenevastased ained) segavad ergosterooli sünteesi hilisemas etapis kui allüülamiinid. Neil on seente kasvu pärssiv toime (fungistaatiline). Klassifikatsioon ja rakendus: asoolidega (tähendab vastu seenhaigused) eristatakse toimeaineid, mida saab kasutada ainult kohapeal, st

lokaalselt (nt kreemi või salvina) toimeainetest, mille abil on võimalik kohalikke ja süsteemseid kingitusi. Näiteks klotrimasooli (Canesten®) kasutatakse naha seenhaiguste kohaliku toimeainena, suu kaudu limaskest, suguelundid ja nahavoldid. Teised kohapeal kasutatavad toimeained on ketokonasool (Nizoral®), bifonasool (Mycospor®), mikonasool (Daktar®), isokonasool (Travocort®), oksikonasool (Myfungar®) ja fentikonasool (Fenizolan®).

Aktiivsete koostisosade hulka, mida võib manustada ka süsteemselt, kuuluvad flukonasool (Diflucan®), itrakonasool (Sempera®), posakonasool (Noxafil®) ja vorikononasool (Vfend®). Need on üsna laiad, st on tõhusad erinevat tüüpi seente vastu (ravimid vastu seenhaigused). Kõrvaltoimed ja vastunäidustused: kõige tõenäolisemad kõrvaltoimed on seedetrakti häired nagu iiveldus or kõhuvalu. Peavalud, võib esineda ka pearinglust või nahalöövet.

Ainult harva maks mõjutab ka see, mille tulemuseks võib olla maksa väärtused (maks ensüümide), kuid võib põhjustada ka tõsiseid funktsionaalseid häireid. Patsiendid, kellel on maks haigust ja lapsi üldiselt ei tohiks asoolidega ravida. Ravimite koostoimed asoolide kaudu: asoolid (ravimid seenhaigused) mõjutada teatud ensüümide aasta maks mis kuuluvad nn tsütokroom P450 süsteemi (ensüümid CYP450).

Ühelt poolt metaboliseerub asoolid CYP450 kaudu ensüümideteiselt poolt pärsivad asoolid ka mõnda neist ensüümidest. Seega need antimükootikumid (seenhaiguste vastased ained) mõjutavad mõnede teiste ravimite aktivatsiooni või lagunemist. Kui muid toimeaineid, nagu rifampitsiin, fenütoiin, karbamasepiin või fenobarbitaali manustatakse samal ajal, asoolid lagundavad need kiiremini, mis viib nende ainete efektiivsuse kadumiseni.

Teiselt poolt ei tohiks asoole manustada koos ravimitega, mis muudavad kõht hape. See viib asoolide imendumise vähenemiseni seedetraktist. Nende hulka kuuluvad H2-blokaatorid nagu ranitidiin või ravimid happelise maomahla neutraliseerimiseks (antatsiidid). Toimeained itrakonasool ja vorikonasool võivad viia südamerütmihäired kui samaaegselt manustatakse allergilist ravimit (antihistamiini), terfenadiini.