Sissejuhatus
Bioelektrilise impedantsi analüüs (BIA) on füüsikaline meetod, mida kasutatakse elusorganismi täpse koostise määramiseks. Parameetrid, mida saab mõõta, on: Kehas olev vesi
- Rasvavaba mass
- Lahja mass
- Rasvamass
- Keharakkude mass
- Rakuväline müra mass
Üldine informatsioon
Seda protseduuri kasutatakse meditsiinipraktikas diagnoosimisprotseduuri abistamiseks harva, kuna tavalised meetodid (Röntgen, MRI) sobivad selleks otstarbeks. Seda kasutatakse sagedamini inimeste jaoks, kes on huvitatud nende teadmisest keha rasvaprotsent või keda huvitab nende täpne protsent lihasmassist. Elukutselised sportlased, eriti atleetvõimlemine, kasutavad seda sageli oma edusammude teaduslikuks hindamiseks ja koolituse vastavalt kujundamiseks.
Lisaks võib see anda teavet selle kohta, kas a tervis-kriitiline seisund on kohal: anoreksia (anoreksia vorm) või ülekaalulisus (rasvumine), BIA-d saab kasutada, et anda patsiendile parem haige keha minapilt. Kuid seda kasutatakse praktikas harva, kuna selline ravi kipub eelistama psühholoogilisi ja sotsiaalseid tegureid ning faktidel ja arvandmetel põhinev ratsionaalne argument ei anna patsiendile mingit selgitust. Samuti võib teid huvitada teema: Kehakoostis
Bioelektrilise impedantsi analüüsi põhimõte
Füüsikalisest vaatepunktist mõõdetakse uuritava organismi impedantsit umbes 0.8mA ja 50kHz sagedusega vahelduvvoolu abil. Selleks tuleb kinnitada elektroodid, mis loovad magnetvälja, ja täiendavad elektronid, mis tuvastavad pinge ja faasinihke. Faasinihe ei ole midagi muud kui kahe võrdse funktsiooni ehk kõvera nihutamine üksteise suhtes.
Väljaõppinud töötajad peavad kinnitama elektroodid, mis asetavad need täpselt õigesse asendisse. Selles kontekstis räägitakse ka neljajuhtmelistest mõõtmistest, kuna elektroodid pakuvad nelja juhti, mis mõõdavad vastavalt Ohmi seadustele. (pinge = takistuse kordne vool) Siin mõõdetud muutujad on takistus R, membraani mahtuvus või kõigi membraanide mahtuvuste summa Xc.
Kuna iga keha on oma koostiselt erinev, mõõdetakse ka erinevaid takistusi, mis annavad teavet keha kudede ja elundite ning elektrolüüdid. Sel juhul viitab see ioonidele näiteks rakus ja väljaspool seda naatrium ja kaalium. Selle füüsiliseks aluseks pole aga mitte ainult mõõdetud takistus R, vaid ka nn Xc väärtus, mis võimaldab määrata nii keharakkude arvu kui ka nende kvaliteeti.
Rakkude kvaliteeti iseloomustab peamiselt kõrge Xc väärtus, sest kõrge väärtuse olemasolu korral võib eeldada, et rakud on terved ja terved ning neil pole puudulikke olekuid, näiteks alatoitumine. Nende puudulike olekute hindamisel tuleb mängu ka füüsikaline termin faasinurk: see on Xc väärtuse ehk membraanivõimsuste summa osakaal kogutakistuses R - st meie eelnevalt mõõdetud väärtuste arvutatud suhe.
Kui see faasinurk on eriti suur, siis olek tervis uuritud sportlasest on suurepärane: tal on eriti suur lihaskond, ta on sportlik ja hästi toidetud. Kui aga faasinurk on väga väike, siis alatoitumine on väga levinud, sportlik ja üldine lihaseline seisund patsiendi arv on väga madal ja seetõttu on erinevate haiguste risk väga kõrge. Esmapilgul saab BIA abil hinnata, kas hormonaalsed häired, hüpotüreoidism/ kilpnäärme ületalitlus ja süda haigus on olemas.
Lisaks on hindamisel võimalik selle mõõtmised piirduda üksikute kehaosadega. Näiteks saab rasva või lihasmassi mõõta konkreetselt jäsemetes, st kätes ja jalgades. Samuti võite olla huvitatud teemast: Keharasva määramine. Siiski tuleb mainida, et füüsikalis-meditsiinilised mõõtemeetodid võimaldavad alati vaid üldtunnustatud väidet - patsienti või inimest tuleb vaadelda kui indiviidi ja seega impedantsi tulemusi analüüsi tuleb igal juhul eraldi hinnata koos konkreetsega haiguslugu inimese kohta. See tähendab, et isegi väga heal lihaste ja vähese keharasvaga sportlasel võivad haigused tekkida ja see tulemus ei ole ebatervisliku eluviisi tasuta pilet.
