Diagnoos
Diagnoosimiseks dementsus, standardseid katsemenetlusi peetakse peamiselt valikuvahenditeks. Tähelepanu hindamiseks võib kasutada selliseid katseid nagu Mini vaimse seisundi test (MMST), Montreali kognitiivse hindamise test (MOCA test) või DemTec test, mälu esinemis-, orienteerumis-, samuti aritmeetika-, keele- ja konstruktiivsed oskused. - esinemise tõenäosus dementsus saab seejärel hinnata hindamissüsteemi alusel. Lisaks on klassikalises diagnostikas nii detailne anamnees (nii enda kui ka teiste, nt sugulaste anamnees), füüsiline ja neuro-psühholoogiline uuring ning veri testid, aju vesikatsed, pildistamine (CCT, MRT) juhataja või aju ja elektroentsefalograafia (EEG).
Terapeutilised meetmed
Kuna enamik vorme dementsus on pöördumatud haigused aju, ei ole seetõttu saadaval ravivõimalusi u. 90% dementsusega patsientidest võimaldaks täielikult ravida. Ainus viis haiguse progresseerumist edasi lükata ja iseseisvust võimalikult kaua säilitada on psühhoteraapia, sotsiaalteraapia ja meditsiinilise ravi sobiva kombinatsiooni kasutamine.
Dementsusravimid on nn antidementsusravimid (nt Donepezil®, Galantamin® või Rivastigmin®), mida kasutatakse peamiselt Alzheimeri dementsus ja tegutseda kesksena kolinergilised ained. Lisaks antidepressandid (nt Tsitalopraam®) depressioonisümptomite korral või ebatüüpilised neuroleptikumid (nt Risperidoon®) psühhootiliste sümptomite ja unehäirete korral saab kasutada toetavate ja sümptomeid leevendavate ravimitena. Eriti vaskulaarsete dementsuste korral põhineb teraapia peamiselt veri varustamine aju kudedes ja vähendades seeläbi kardiovaskulaarset riski.
Dementsuse vormide käik
Dementsuse haiguse kulgu võib jagada kolmeks etapiks: kerge, mõõdukas ja raske dementsus. Dementsuse kerget algfaasi iseloomustab unustuse suurenemine (eriti lühiajaline mälu mõjutab) ja orienteerumisraskused, mis on esialgu piiratud. Selles etapis ei ole mõjutatud isikute iseseisvus tavaliselt piiratud, kuid võib olla märgatav, et nad eksitavad esemeid sageli valesti või lähevad näiteks argipäevadel sageli eksiteele.
Mõõdukalt raske dementsus on lisaks suurenemisele mälu probleemid, suhtlemishäired, äratundmine, liikuvus ja õppimisvõime, nii et keerulised tegevuste järjestused on sageli rasked ja iseseisvus on järk-järgult piiratud. Lisaks võib esineda ka ruumilisel ja isiklikul tasandil orienteerumise puudumine ning kõnehäired. Kui dementsus seejärel raskesse staadiumisse jõuab, on tavaliselt täielik äratundmis- ja mälukaotus ning kõne täielik lagunemine ja tavaliselt ka Uriinipidamatuse.
Need, kes kannatavad, jäävad voodihaigeteks ja vajavad üha enam abi ja hooldust. Üldiselt ei ole aga kõik dementsuse vormid ühesugused ja igal patsiendil ei tohi olla samu sümptomeid. Lisaks on dementsuse vormid võivad ka aja jooksul märkimisväärselt erineda, nii et mõned arenevad kiiremini (nt vaskulaarne dementsus) ja teised aeglasemalt (nt Alzheimeri dementsus).
