Diagnoos | Nekroos

Diagnoos

Diagnostikaprotseduur sõltub nekroos. Kui see on väline nekroos, näiteks naha nekroos, saab arst pärast lähemat uurimist diagnoosi panna. Lisaks tehakse haava määrimine, et teha kindlaks, kas haiguses on patogeene nekroos.

Kui aga nekroos on sisemine, näiteks luu- või elundi nekroos, on vaja pildistada. Tavaliselt tehakse seda MRI (magnetresonantstomograafia) või CT (kompuutertomograafia) abil. Esmamulje ja kahtlustatava diagnoosi võib saada ka ultraheli kahjustatud piirkonnast.

Täpsem on aga keerulisem pildistamine. Nekrooside korral ei klassifitseeri meditsiin neid tavaliselt staadiumi järgi. Tavaliselt eristatakse nekroosi tüübi ja asukoha järgi.

Näiteks dekubitus on jagatud neljaks erinevaks etapiks (vastavalt EPUAP-le). Suur roll on haava sügavusel ja teatud struktuuride kaasamisel. Wagneri ja Armstrongi sõnul on nekroosid diabeetilise makroangiopaatia kontekstis (diabeetiline jalg“) Jagunevad samuti erinevateks etappideks, kusjuures näiteks oma rolli mängib ka olemasolev nakkus.

Luu nekroos jaguneb ARCO klassifikatsiooni järgi seitsmeks etapiks. Arvestatakse eelkõige diagnostiliste kriteeriumidega. Nekroos kirjeldab rakusurma kui reaktsiooni kahjustavatele mõjudele, nagu toksiinid, nakkused või alakulud.

Mõjutada võib üks rakk või terved rakurühmad. Nekroosid jagunevad niinimetatud “koagulatsiooni nekroosideks” (koagulatsiooninekroos) ja “kolliokroosnekroosideks” (vedeldamisnekroos). Koagulatsiooni nekroos võib tekkida valgurikastes kudedes, kusjuures denaturatsioon (struktuuri hävimine) valgud esineb.

Gangreen kirjeldab koagulatsiooni nekroosi erivormi. See tähendab, et nekroos on omamoodi katusmõiste mitmesuguste nekrootiliste protsesside jaoks. A gangreen jaguneb jälle kuivaks ja niiskeks gangreeniks.

Kuigi kuiv Gangreen näib olevat väga vajunud ja kuivanud ning seetõttu nimetatakse seda ka “mumifitseerunuks” või nahkjaks, niiske gangreen on veidi vedel, läikiv, mädane ja lõhnav. Selle põhjuseks on sisseränne ja nende mitmekordistamine bakterid, mis vedeldavad gangreeni ainevahetusproduktide kaudu. Teine erivorm on nn gaasituli, mille puhul gangreeni nakatumine Clostridiaga (clostridium perfringens) viib gaasiliste bakteriaalsete toksiinide moodustumiseni.