Hammustamine viitab hammaste jõulisele sulgemisele toidu purustamiseks või, nagu loomariigis, vastu võitlemiseks. See võib põhjustada mõnikord tõsiseid vigastusi, mis võivad olla eluohtlikud. Hammustada haavad võivad ka kiiresti nakatuda ja vajavad nakkuse vältimiseks asjakohast ravi.
Mis on hammustamine?
Hammustamine viitab hammaste jõulisele sulgemisele toidu purustamiseks või vastu võitlemiseks, nagu loomariigis. Tavakasutuses kasutatakse sõna "hammustus" ka toidu purustamise sünonüümina. Enamasti kasutatakse seda aga inimese või looma hammaste rünnaku ja vigastuse kirjeldamiseks. Eriti loomariigis peetakse hammustamist ka ähvardavaks žestiks võimalike ohtude või konkurentide eemale tõrjumiseks. Hammustada haavad on nn mehaanilised haavad, mis on põhjustatud hammaste toimest nahk ja liha. Need meenutavad rebendeid või punktsioon haavad ja erineva raskusastmega sõltuvalt ründajast hammastik. Hammustamine võib põhjustada ka keha enda toksiinide sattumist ohvri organismi. Nii on näiteks madude puhul, kes võivad seega sihtmärgiga hammustada. Kuid isegi ilma mürgita haavad hammustustest põhjustatud ohtlikuks muutuda. Hammaste ja suu kontakt limaskest koos lahtine haav viib kiiresti nakkusteni. Desinfitseerimine isegi väikestest hammustada haavu on seetõttu väga oluline. Hammustamine hõlmab nii närimislihaste kui ka lihaste vastastikust mõju keel, põsed ja huuled. Hambad osalevad ka erineval määral, kuna nad purustavad, jahvatavad ja pulbristavad toitu suuõõne. Kui ilmnevad haigused, mis kahjustavad lõualuu, lihased või hambad või kahjustavad nende tööd, hammustamine ja närimine muutuvad oluliselt raskemaks. Halvimal juhul võib toidu tarbimine lakata.
Funktsioon ja ülesanne
Hammustamine täidab olulisi funktsioone. Hammaste abil saab toitu jagada väiksemateks portsjoniteks ja seejärel purustada. Inimajaloo esimestel etappidel oli see ainus viis toitu süüa, sest purustamiseks olid tööriistad endiselt puudu. Need, kes ei suutnud hammustada ega ära hammustada, pidid nälga jääma. Tänapäeval saavad inimesed püreestamiseks kasutada nuge, kahvleid või isegi seadmeid ega pea enam nii tugevalt lootma tugevus nende hammastest. Veelgi enam, täna võime olla kunstlikud proteesid vajadusel tehtud. Hammustamisprotsess algab hammustatava toidu või eseme asetamisega hammaste vahele keel. Purustamine toimub lõua korduva avamise ja sulgemisega. Avamisel on põranda lihased suu eriti toimivad ja sulgemisel ajalised lihased. Toidu jahvatamiseks kasutatakse tagumisi hambaid, näiteks molaare ja tarkusehambaid. Hammustamist ja jahvatamist teevad seevastu lõikehambad. Kui hammaste vahel on suured lüngad, peab asjaomane isik hammustamiseks ja närimiseks kasutama rohkem jõudu kui täielik hammaste komplekt. Vaidluse kontekstis hammustavad inimesed, erinevalt loomadest, ainult hädaolukordades, kui nad ei tea muud võimalust enda kaitsmiseks. Inimeste suhtlemisel pole sellisel käitumisel enam kohta ja hammustamine piirdub toidu tarbimisega. Selles on eriline roll lõualuudel. Siin asuvad inimkeha kõige tugevamad lihased. Inimese hammustusjõud on umbes 80 kg (võrdluseks on lõvi hammustusjõud 560 kg) ehk 30 Newtonit. Teoreetiliselt oleks võimalikud veelgi suuremad väärtused; ülemiste ja alalõugade liigne hammustamine aga põhjustab hambavalu ja lihaspinge, mis takistab suurema hammustusjõu rakendamist. Loomariigis on vastastikune hammustamine endiselt osa igapäevaelust. Seda kasutatakse enese kaitsmiseks, konkurentide tõrjumiseks või saakloomade tapmiseks. Inimesed seevastu hammustavad ainult hädaolukordades, kui neil pole muud võimalust ennast kaitsta. Alla kaheaastased imikud hammustavad sageli üksteist ja vanemaid. Selles vanuserühmas peetakse seda normaalseks käitumiseks, kuna nad alles avastavad oma keha ega oska veel ette näha, et hammustamine võib põhjustada ka valu. Pärit lasteaed vanuses peaks kaaskodanike hammustamine aga jääma minevikku. Inimeste suhtlemisel pole sellisel käitumisel enam kohta ja hammustamine piirdub ainult toidu tarbimisega.
Haigused ja vaevused
Hammustamisprotsessi ennast võivad mõjutada ka haigused või vigastused. Selles kontekstis on hammaste kahjustamine, mis muudab hammustamise raskeks või võimatuks. Puudulike hammaste taastamiseks on vajalik hambaravi. Kui see pole ülemäärase kahju tõttu võimalik, a hambaproteesimine saab teha ja sisestada. See taastab tavaliselt hammustamise ja närimise funktsiooni täielikult. Kui lihas lõualuu piirkonnas on haige või vigastatud, võib hammustamisel olulisi liikumisi raskendada või täielikult peatada. See on näiteks juhul, kui lihaste halvatus põrandal suu. Kui lõualihased pinguldavad valulikul viisil, on ärritunud näo närve võib vastutada. Öösel teadvuseta hammaste lihvimine võib põhjustada ka hammustuslihaste märgatavat kõvenemist, nagu ka hammaste lihvimine või isegi purunemine. Kõrvavalu ja peavalu kuuluvad ka lihvimise kaasnevate sümptomite hulka, mille põhjuseks on sageli stress. Kui inimesed või loomad hammustavad, vigastavad nad nahk ja hambaga nende vaste kude. Selle tulemuseks on a hammustada haava, mis võib sõltuvalt ründaja suurusest ja hambaprofiilist olla väga erinev. Enamik arstide kabinettides ja haiglates ravitavaid hammustusi pärineb koertelt ja kassidelt. Koerahammustused osutuvad sageli üsna ulatuslikeks ning neil on ka üsna sageli verevalumid ja välja rebitud haavaservad. Kasside hammustused on palju väiksemad ja teravamad, kuid on sügavamad kui võrreldavad koerahammustused. See muudab kassihammustuse hammaste olemuse tõttu potentsiaalselt ohtlikumaks mikroobe sisenege nende kaudu haava. Kuid, inimese hammustused on kõige ohtlikumad. Kuigi need pole liiga tavalised, on neil suur nakkusoht. Kuni sada miljardit erinevat mikroobe ja bakterid võib leida vaid ühest milliliitrist inimesest sülg. Lisaks rasked haigused nagu hepatiidi või HIV võib nakatuda hammustamise kaudu. Kui hammustuse tagajärjel tekib vigastus, tuleb haav alati desinfitseerida. Väga väikese hammustuse jaoks haavad, seda saab teha kodus ja nõuetekohase jälgimise korral ei ole sellistel juhtudel alati meditsiiniline ravi vajalik. Suuremad vigastused tuleks seevastu alati arstile esitada. Võib osutuda vajalikuks haava pärast puhastamist õmmelda ja seejärel steriilselt riietuda. Steriilne kaste on soovitatav ka hammustuste korral, mida patsient on ravinud. See võib takistada täiendavat mikroobe vigastuse sisenemisest ja nakkuse põhjustamisest. Kuuetunnise aja möödudes ei õmmelda sel põhjusel isegi suuri hammustushaavu, kuna nakkusoht oleks liiga suur. Pärast puhastamist võib haava eemaldamiseks asetada ka haava äravoolu vesi. Niinimetatud interaktiivne haavasideme võib ka haava sekretsiooni neelata ja takistab ka kuivamist. Nii saab paranemist kiirendada. Lisaks suurele nakkusohule on loomade hammustustel ka nakkusoht marutaud või arendamine teetanus (lukk). Nüüd on vaktsineerimine vastu marutaud, mida saab anda ka pärast hammustamist. Tetanus vaktsineerimine peaks toimuma umbes iga kümne aasta tagant, et kogu aeg oleks aktiivne vaktsiinikaitse.
