Kestus
Rakendamine on tavaliselt protsess, mis areneb aastatega. Kroonilise põletikulise protsessi tõttu kitseneb akromion (Fornix humeri) moodustub aeglaselt, kuid kindlalt. Teatud hetkel muutub see kitsenemine mõjutatud isiku jaoks nii valusaks ja problemaatiliseks, et ta pöördub arsti poole.
Ravimite, füsioteraapia, ultraheli, soojus ja külm, elektrotermiline ravi ja muude lähenemisviiside korral on võimalik konservatiivne ravi. Kuna põletiku eemaldamine subakromiaalsest ruumist võtab aega, võib sümptomite täieliku vabaduse saavutamiseks kuluda kuni 3 kuud. Kuid see sõltub ka sellest, kui kaua põletik on eksisteerinud ja tekkinud kahjustuse ulatusest. On täiesti võimalik, et pärast 3-4-kuulist konservatiivset ravi võib siiski vaja minna operatsiooni. Sellisel juhul kaovad sümptomid ideaalis pärast 4-6-nädalast järelravi.
Impingementi sündroomi sümptomid
Kui patsienti kahtlustatakse põhjendatult impingendi sündroom, kurdab ta tavaliselt mõõdukat kuni rasket õlga valu haiguse algfaasis. Löögi varajases staadiumis valu on peaaegu eranditult seotud liikumisega. Selle käivitab tavaliselt nn valulik kaar.
Selles nähtuses, mida tuntakse ka kui “valulikku kaaret”, esialgu seda pole valu kui käsi tõstetakse 90-kraadise nurga all. See on tingitud asjaolust, et ruumis akromion on tavaliselt endiselt piisav ja lihased õlaliigese ei ole kitsendatud. Kui käsi tõstetakse umbes 60-kraadise nurga all, muutub õla piirkonnas ruum üha kitsamaks ja algab valu.
Kui käsi tõstetakse veelgi küljele ja jõuab üle 120 kraadi, muutub õlgade piirkonnas ruum taas suuremaks ja valu jälle väheneb. Klassikaline vaheldus valust, valust ja uuest valuvabadusest, kui käsi tükkhaaval üles tõsta, viitab juba tugevalt impingendi sündroom, kuna ükski teine ortopeediline kliiniline pilt ei näita sellist iseloomulikku valu arengut. Kui see on edasijõudnud impingendi sündroom, õlgade piirkonnas on ruum juba nii kitsas, et ka kõige väiksemad liigutused käe piirkonnas põhjustavad valu.
Eriti väljendunud löögisündroomid võivad põhjustada ka nn puhkevalu. Eriti tüüpiline on öine õlavalu, mis on sagedamini hullem kui päeval. Kaugelearenenud löögisündroomide korral ilmneb ka öine valu, eriti kui patsient lamab haige õlal.
Sel juhul võib esineda ka tugevat valu, isegi kui kätt ei liigutata. Lisaks klassikalisele käe kõrgusele, mis viib ülalkirjeldatud löömise sümptomiteni, on võimalik, et valu käivitub ka käe pööramisel. Pööramine õlaliigese mõistetakse kui väline pöörlemine peopesa või sisemine pöörlemine.
Ühest küljest kirjeldatakse valu kitsenenud õla piirkonnas täpselt kui täpne, kuid see võib ulatuda ka õlavarre käe suunas või üle õla juhataja. Lisaks valule võib kahjustada ka käe liikumist. Näiteks raske impulss-sündroomi korral on käe tõstmine ja väljapoole pööramine võimalik ainult piiratud ulatuses või seda ei saa enam üldse teha. Mõnel juhul kirjeldatakse ka õla piirkonnas tundlikke häireid naha piirkonnas.
Kõik selle sarja artiklid:
