Kui tihti peaks harjutusi tegema?
Paljud patsiendid mõtlevad, kui sageli peaksid nad kirjeldatud harjutusi sooritama. Tuleb märkida, et reeglina on pärast esimest esinemist õnnestumise võimalus peaaegu 100%. Ainult üksikjuhtudel on kordamine vajalik.
Kui pärast teist ja kolmandat katset pearinglus püsib, tuleb pöörduda neuroloogi poole, kuna positsioneerimise teine põhjus on peapööritus tuleb ka kaaluda. Vana ütlus „palju aitab palju” ei kehti ilmtingimata ka sel juhul, nagu nii sageli. See ei sõltu sellest, kui tihti harjutust sooritati, vaid pigem asjaolust, et seda tehti ühel hetkel õigesti.
Harjutuste profülaktilisel läbiviimisel pole mõtet, kuivõrd kuulmiskanalites ei ole kuulamise ajal kristalle. peapööritus, mida tuleks teisaldada. Palju suurem on oht, et asjatult kiired liigutused põhjustavad asendis pearinglust. Päästemanöövrit tuleks seetõttu teha ainult ägedatel juhtudel.
Kui peapööritus on juba tekkinud, ei saa õppuste ebaõige või mittetäielik sooritamine põhjustada täiendavat kahju. Vale hukkamise tulemus on ainult see, et pearinglus püsib ja iiveldus õppuse ajal provotseeritud oli enam-vähem “asjata”. Peale selle pole aga anatoomilisi kahjustusi.
Mida teha, kui need harjutused ei aita?
Kui diagnoos positsiooniline vertiigo kinnitab arst, on päästemööbel praegu ainus ravivõimalus, ehkki nende edukuse protsent on peaaegu 100%. Väga rasketel juhtudel võib vajalik olla ka operatsioon, kuid see on väga keeruline ja riskantne. Praegu (2016. aasta seisuga) pole ravimiteraapiat saadaval.
On äärmiselt ebatõenäoline, et ülaltoodud harjutusi korrektselt sooritades ei kao positsioneeriv vertiigo. Sellisel juhul võib osutuda vajalikuks täiendav diagnostika, et välistada valediagnoosi võimalus. Igal juhul peaks seda tegema neuroloog, sealhulgas pildistamisprotseduurid. Harjutuste korrektseks läbiviimiseks on soovitatav, et teie kõrval oleks vähemalt paar esimest harjutust iseseisvalt.
Kõik selle sarja artiklid:
