Lihasnõrkus lapsel
Imikute lihasnõrkuse äratundmine ja õige diagnoosimine on üsna keeruline. Enne kuue kuu vanust pole vaevalt võimalik asjakohast lihasnõrkust tuvastada. Esimene viide võib olla see, et laps ei suuda end ümber pöörata kõht või on rinda imedes väga pingeline.
Esimese märgina võib pidada ka roomama õppimise hilinenud algust. Lihasnõrkuse meditsiiniline selgitamine on siin väga oluline, sest on lihas- või närvihaigusi, mis on pärilikud ja / või esinevad varases eas. Mõiste “floppy infant” ehk “lõtv” laps määratleb kogu keha lõdva lihastoonuse nähtuse, mis käib automaatselt käsikäes lihasnõrkusega.
Sellise lihastoonuse vähenemise põhjused on väga erinevad. Seetõttu on hädavajalik selgitada olulise lihasnõrkuse esinemist, kuna võimalik on mitu ravi vajavat põhjust. Imikutel nn vastsündinu müasteenia või kaasasündinud hüpotüreoidism”Võib olla lihasnõrkuse põhjus.
Esimene neist on autoimmuunhaigus, mida seostatakse autoantikehade, mis omakorda hoiab ära lihastegevuseks vajaliku ergutuse edasikandumise. Kaasasündinud hüpotüreoidism“Ehk kilpnäärme talitlus on tõsine varajane lapsepõlv haigus, kuna see võib halvimal juhul põhjustada vaimset alaarengut. Esialgu avalduv lihasnõrkus on suhteliselt kahjutu sümptom, kuid peaks esimese märgina tähelepanu äratama.
Pealegi avalduvad geneetiliselt määratud haigused lihasnõrkuse sümptomiga imikutel. Näiteks siin Prader-Willi sündroom või paremini tuntud Downi sündroom või trisoomiat 21 tuleks mainida. Üldiselt võib varases eas lihasnõrkuse varajane füsioterapeutiline ravi olla mõnel juhul väga kasulik ja tõhus. Sõltuvalt haigusest võib osutuda täiendavateks terapeutilisteks meetmeteks.
Lihasnõrkus lapsel
Meditsiinis on lihaste nõrkuse tekkeks mitu põhjust lapsepõlvPõhjused võivad olla tasakaalustamata dieet mille tulemuseks on a vitamiini vaegus, ravimite põhjustatud lihasnõrkus või hüpoglükeemia. Lihasnõrkuse eest võivad vastutada ka tõsised haigused, millest mõned on geneetilised. Kuigi kaasasündinud müasteenia võib ilmneda juba imikutel, võib see areneda ka lapse arengu käigus.
Sama kehtib ka hüpotüreoidism. Mainimist väärivad ka nn “kaasasündinud lihasdüstroofiad”, mis on pärilikud lihashaigused. Duchenne'i tüüp lihasdüstroofiate rühmas avaldub klassikaliselt 3. kuni 5. eluaastal ja põhineb lihasvalgu mutatsioonil.
Lihasnõrkust saab seletada siis lihase halvenemisega. Alguses võib ära tunda halvatusnähte ja kerget lihasatroofiat, eriti vaagnapiirkonnas, kuid hiljem ka õlgadel ja jäsemetel, millega kaasneb vastavate lihaste nõrgenemine. Lisaks võivad lihasnõrkuse eest vastutada selgroolülide lihasatroofia vormid erinevas vanuses.
Varajane vorm, nn infantiilne vorm või Werding-Hoffmann, esineb enne esimest eluaastat ja selle prognoos on väga halb, keskmise ellujäämisajaga 1.5 aastat. Seevastu hiljem avalduval "alaealisel kujul", mida nimetatakse ka "Kugelberg-Welanderiks", on eluiga vaevalt piirav. Nagu väikelaste puhul, peaks ka laste lihasnõrkus alati arst selgitama, et võimalike ravitavate haiguste korral oleks võimalik võtta asjakohaseid meetmeid.
Kõik selle sarja artiklid:
