Seotud sümptomid
Isoleeritud lihasnõrkus esineb üsna harva. Palju tavalisem on see, et lisaks lihasnõrkusele on lihasnõrkusest tingitud lihastõmblused ning teadvuse, kõnnaku, neelamise, nägemise ja kõne häired. Banaalsete põhjustega nagu a magneesium puudulikkuse, lihasnõrkusega kaasnevad ka lihased krambid.
Üldiselt on lihasnõrkusega kaasnevad sümptomid alati seotud tegeliku haiguse või päästikuga. Seetõttu võib esineda väga lai kaasuvate sümptomite spekter. Esimene näide on kilpnääre (=hüpotüreoidism).
Siin on lihasnõrkus ainult üks paljudest sümptomitest. Lisaks kaebused nagu kehakaalu tõus, kõhukinnisus, aeglustunud süda määr (bradükardia) ja sageli puudub juhtimine. Keha on oma tegevuses ja jõudluses nii-öelda aeglustunud ja piiratud.
Lisaks võib nn vastsündinu müasteenia, st autoimmuunhaigusest tingitud vastsündinud lapse lihasnõrkus, põhjustada nõrkust imemises, silmalaugude rippumist ja ebapiisavat hingamine.Lõpuks kaasnevad sümptomid pikaajalise taustal kortisoon näitena tuleks nimetada teraapiat. Kortisoon peetakse paljude kõrvaltoimetega ravimiks, mis tähendab, et lisaks lihasnõrkustele võib see põhjustada ka selliseid kaebusi nagu glaukoom (= roheline kae), südamepekslemine ja lastel kasvu pidurdamine. Kortisoon nõrgendab ka immuunsüsteemi, millel on vastavad tagajärjed.
Vanemas eas mõjutab kortisoon lisaks lihastele ka luude stabiilsust, muutes selle Osteoporoosi pigem. Kõik lihastõmblused pole ühesugused. Nad pakuvad mitmesuguseid võimalikke põhjuseid mõnikord kahjutuks tõmblemine vaid ka raskete haiguste korral.
Otsustav on lihastõmbluste intensiivsus, aga ka sagedus ehk see, kas lihastõmblused tekivad korrapäraste ajavahemike tagant või pigem juhuslikult. Sõltuvalt sellest, kui palju lihaskoe on seotud tõmblemine, ei ole see märgatav mitte ainult neile, keda see mõjutab, vaid autsaiderite jaoks on see isegi äratuntav kui liikumine. Healoomulised lihastõmblused tekivad sageli stressirohketes eluetappides, hüpoglükeemia, magneesium puudulikkus või ravimite kõrvaltoime.
Sellised lihastõmblused on hetkel vaid ebameeldivad ja kaovad kohe, kui käivitavaid tegureid vähendatakse või kõrvaldatakse. Lihasnõrkust selles kontekstis ei esine. Kombinatsioon lihaste tõmblemine ja teatud lihaste nõrgenemine või tõmblemisjärgne nõrkus võib olla tõsiste haiguste taustal.
Näide on amüotroofiline lateraalne skleroos, degeneratiivne närvisüsteem haigus, milles lihaste tõmblemine toimub klassikaliselt. Haiguse edasisel kulgemisel on lihaste atroofiast tingitud lihasnõrkus kõige sagedasem põhjus, mis võib jätkuda kuni halvatuseni. Lihastõmblused peaks arst selgitama, kui need püsivad kauem ilma banaalse seoseta nagu stress või äärmine pinge.
Lihasnõrkuse põhjuse kindlakstegemiseks on oluline, et arst võtaks kõigepealt üksikasjaliku ülevaate haiguslugu (anamnees). Küsimused, millest diagnoosi panemisel võib abi olla, on järgmised: alates lihasnõrkuse olemasolust, milliseid lihaseid see mõjutab, kas enne lihasnõrkusele eelnes konkreetset sündmust (näiteks õnnetus), kas on muid kaebusi (näiteks sensoorsed häired), kas on ravimeid, mida võetakse regulaarselt ja kas patsient kannatab teadaolevate olemasolevate seisundite (nt diabeet suhkurtõbi, hulgiskleroos või teised). Pärast anamneesi viib arst läbi täiendavad uuringud, sõltuvalt kahtlusest.
Ühelt poolt a füüsiline läbivaatus on väga oluline. Siin kontrollitakse lihastes täpselt järelejäänud jõudu, otsitakse võimalikke sensoorseid häireid ja refleks on kontrollitud. Lisaks a veri test võib olla kasulik paljudele inimestele.
Spetsiaalsemad uurimismeetodid on õigustatud, kui on teatud haiguste korral põhjendatud eeldus. Nende hulka kuuluvad pildistamisprotseduurid nagu kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI), lihaskoe eemaldamine (lihasbiopsiad), elektromüograafia (EMG), tserebrospinaalvedeliku uurimine (likööri abil) punktsioon), elektroneurograafia (ENG) või elektroentsefalograafia (EEG). Lisaks võib olla kasulik teha geneetiline test või lasta uuring teha spetsialistil, näiteks kõrva, nina ja kurguarst või an silmaarst.
Kõik selle sarja artiklid:
