Piirkondlik anesteesia | Valu pärast operatsiooni

Regionaalne anesteesia

Valu edastatakse esmalt kehasse sisenemise punktist aju läbi närve. Ainult aju teeb sensatsiooni valu arenema. Kui valu ei edasta närve Euroopa aju, inimene ei tunne mingit valu.

Seda saab kasutada piirkondlikus anesteesias. Nagu nimigi ütleb, ei anesteseerita mitte kogu keha, vaid ainult üks piirkond. Kui näiteks käsivarre on lähedal kirurgiline sekkumine, a õlavarre põimik anesteesia saab läbi viia.

See on närvipõimik, milles kõik närve kätt tarnivad. Seda närvipõimikut saab nüüd tuimastada. Pärast põimiku nägemist ultraheli, sisestatakse kateeter ja a lokaalanesteetikum ja opiaati süstitakse nii, et see voolab ümber närvi ja tuimendab seda.

Regionaalset tuimestust saab kasutada ka operatsioonidel rind, kõht ja jalad, kuid sel juhul manustatakse seda seljaaju kanal. Kõrgus selgroog saab kasutada teatud piirkondade blokeerimiseks. Enne operatsiooni rakendatakse tavaliselt piirkondlikku tuimestust, nii et protseduuri ajal pole valu.

Pärast operatsiooni valuvaigistid saab ikkagi kateetri kaudu süstida. Regionaalsel anesteesial on operatsiooni ajal ja pärast seda palju eeliseid. Näiteks on üldiselt vaja vähem anesteetikume.

Lisaks näidati seda valuravi koos piirkondliku anesteesiaga põhjustab tavaliselt vähem komplikatsioone, näiteks kopsupõletik. Selle meetodi teine ​​suur eelis on see, et opiaatid toimivad ainult otse närvile. See väldib selle rühma ravimite tüüpilisi kõrvaltoimeid nagu kõhukinnisus, iiveldus ja väsimus. Sageli saavad piirkondliku anesteesiaga ravitud patsiendid pärast operatsiooni kiiremini tõusta ja alustada füsioteraapiat, nii et suureneb kiire paranemisprotsessi võimalus.

Patsiendi kontrollitud intravenoosne analgeesia

Kui tavaline ravimipõhine valuravi ei ole valu leevendamiseks piisav, võib läbi viia patsiendi juhitava intravenoosse analgeesia, mida nimetatakse ka PCA-pumbaks või valupumbaks. Selle teraapia aluseks on väga efektiivne opiaat väikestes annustes, mis antakse veenipääsu kaudu. Ravimit manustatakse aga selle venoosse juurdepääsu kaudu kaugjuhitava pumba abil.

See tähendab, et kui patsient tunneb valu, saab ta seda valuvaigistit puldi kaudu endale manustada. Üleannustamise vältimiseks programmeeritakse maksimaalne annus ette. Samuti määratakse minimaalsed intervallid kahe annuse vahel. Sel moel on patsient õenduspersonalist ja arstidest täiesti sõltumatu ning võimeline manustama valuvaigistid vajadusel iseendale.