Valu kirjeldus
On erinevaid tüüpe valu ja nende kohtlemine on erinev. Sel põhjusel täpsemalt valu kirjeldatakse, seda parem on operatsioonijärgne valuravi. Selleks tuleb märkida täpne asukoht ja nn valu tuleb kirjeldada kvaliteeti, valu tüüpi.
Näiteks võib valu iseloomustada kui torkimist, puurimist, tuimaks või põletamine. Oluline tegur on ka valu intensiivsus. Paljudes kliinikutes kontrollib õendustöötaja seda iga päev skaala 0-10 järgi.
Siin tähendab 0 valuvabadust, samas kui 10 tähendab kõige tugevamat valu, mida on võimalik ette kujutada. Samuti asjakohane operatsioonijärgne valuravi on see, kas valu on alati olemas või kordub regulaarselt, ning ka see, kas ja milliste tegurite abil saab valu suurendada või leevendada. Paranemisprotsessist ettekujutuse saamiseks on arsti jaoks oluline ka valu kulg.
Tuleb jälgida, kas valu paraneb või süveneb, kas iseloom muutub ja kas ka valu asukoht nihkub. Kirurgilise protseduuriga seotud valu (operatsioonijärgne valu) ravi nimetatakseoperatsioonijärgne valuravi”Meditsiinilises terminoloogias. Operatsioonijärgset valu ravitakse tavaliselt valu leevendavate ravimite manustamisega.
Selles kontekstis on range samm-sammult plaan, mis määrab nii võimalike ravimite tüübi kui ka annuse. Kuigi intravenoosselt ( vein) ravimid toimivad enamasti palju kiiremini ja tõhusamalt, suukaudne manustamine valuvaigistid (tablettide või tilkade võtmine) tuleks eelistada. Patsientidel, kellel on ainult väike operatsioonijärgne valu, hakkab raviarst tavaliselt manustama nn mitteopioidseid valuvaigisteid.
Need on suhteliselt nõrgad valuvaigistid nagu paratsetamool, ibuprofeen or novalgiin. Need ravimid avaldavad oma toimet pärssides nn tsüklooksügenaase. Need on ensüümide mis on seotud muu hulgas valu vahendajate vabastamisega.
Toimeaineid mitteopioidsetest analgeetikumidest võib kasutada koos opioidide kui vaja. Opioidid on tugevad valuvaigistid mis sisaldavad morfiin- sarnased ained ja on mitu korda efektiivsemad kui mitteopioidsete analgeetikumide rühma kuuluvad ravimid. Pärast eriti suuri operatsioone on operatsioonijärgne valu sageli nii tugev, et suukaudne manustamine valuvaigistid ei paku enam piisavalt leevendust.
Nendel juhtudel on süsteemne manustamine opioidide on operatsioonijärgse valu juhtimise oluline osa. Opioidanalgeetikumid vabastavad oma toime otse keskpunktis närvisüsteem blokeerides konkreetselt närvirakkude lülituskohad ja pärssides seeläbi valuteabe edastamist. Nende toimemehhanismi tõttu võib nende ravimite manustamine põhjustada tõsiseid kõrvaltoimeid.
Operatsioonijärgse valu ravis on opioidide kõige sagedasemad kõrvaltoimed mõjutamine hingamine (hingamisteed depressioon), käivitades iiveldus, kõhukinnisus ja kusepeetus. Enamikul juhtudel antakse operatsioonijärgse valu all kannatavale patsiendile kateeter, mis on lähedal selgroog (nn periduraalne kateeter). Selle juurdepääsu kaudu lokaalanesteetikumid kasutatakse operatsioonijärgse valu leevendamiseks, võib asetada otse selgroog. Enamiku postoperatiivsete meetodite jaoks valuravi, täpne patsiendispetsiifiline annus on endiselt tohutu probleem.
Enamasti ei oska kõrvalised isikud (sugulased, arstid ega hooldustöötajad) hinnata, kui tugev ja intensiivne on patsiendi operatsioonijärgne valu. Isegi tavalised valuskaalad võivad anda ainult märku. Lisaks tähistab arstide ja õendustöötajate vajalik konsultatsioon enne valuvaigistite kasutamist tarbetut viivitust valuravi.
Sel põhjusel peetakse operatsioonijärgse valu ravis nüüd kõige tõhusamaks meetodiks nn patsiendi kontrollitavat analgeesiat (lühidalt: PCA). Mõiste „patsiendi kontrollitud analgeesia“ viitab põhimõttele, mille kohaselt patsient saab iseseisvalt määrata arsti poolt valitud analgeetikumi annuse ja manustamisintervalli. See meetod võimaldab vähendada ravimivajaduse ja tegeliku ravimi võtmise vahelist aega umbes ühelt tunnilt vaid mõnele minutile.
Operatsioonijärgne valu imendub patsiendi kontrollitud analgeesia käigus niipea, kui see tekib, parandades seeläbi oluliselt patsiendi heaolu. Lisaks võib patsiendile anda autonoomia ja iseseisvuse tunde. Enamikul juhtudel viiakse patsiendi kontrollitud analgeesia läbi kateetri lähedal selgroog.
Operatsioonijärgse valu all kannatav patsient saab nupule vajutades reguleerida vajalikku valuvaigisti annust. See võimaldab annuse sihipärast kohandamist operatsioonijärgse valu erineva intensiivsusega. Seega suudab patsient ravimi manustamist kohandada erinevatele olukordadele.
Kui on vaja näiteks mobiliseerimist, ümberpaigutamist või füsioteraapiat, mis tavaliselt suurendab postoperatiivset valu, võib enne valu tekkimist manustada suurema annuse. Lisaks sellele manustatakse kateetri kaudu korrapäraste ajavahemike järel annuse boolust (st põhikogus valuvaigisteid). See meetod välistab ka valuvaigisti üleannustamise riski, sest seljaaju kateetri külge kinnitatud valupump on programmeeritud nii, et maksimaalset annust ei saa ületada.
Kui patsiendi kontrollitud analgeesia vastunäidustustest rangelt kinni peetakse, pakub see meetod operatsioonijärgse valu tavapärase põhiteraapiaga võrreldes mitmeid eeliseid. Eelkõige võib pikkade valuvabade intervallide abil oluliselt suurendada konkreetse patsiendi rahulolu ja heaolu. Lõppkokkuvõttes mõjutab see ka patsiendi psüühikat.
Lisaks saab leevendada patsientide hirmu operatsioonijärgse tugeva valu pärast. WHO soovitab sellele läheneda järk-järgult valuravi. Iga operatsioonijärgse valuravi aluseks on mittesteroidsete reumavastaste ravimite rühm, sealhulgas teadaolevad ravimid nagu ibuprofeen or paratsetamool.
Neid manustatakse tavaliselt tablettide, mahlade või ravimküünaldena. Püsiva valu leevendamiseks on vajalik, et ravim oleks alati olemas veri piisavas annuses. Seetõttu on fikseeritud annused ja ajad, millal ravimeid tuleb võtta.
Dekongestandid, näiteks bromelain, mida saab osta näiteks nime Wobenzym® all, peaksid samuti toetama paranemist ja operatsioonijärgset valu. Kerge kuni mõõduka valuga patsientide jaoks piisab sageli ravist ainult seda tüüpi valuvaigistitega. Põhilise ravimiteraapia raames on valutaseme regulaarne registreerimine väga oluline, et vajadusel saaks valuteraapiat kohandada.
Kui tugevam valu tekib aeg-ajalt, näiteks füsioteraapia ajal, võib operatsioonijärgset valuravi täiendada täiendava tugevama ravimiga, mida võetakse vastavalt vajadusele. Selleks sobivad nõrgalt efektiivsete opiaatide rühma ravimid, mis esindavad WHO valuskeemi teist etappi ja mida antakse koos esimese astme valuvaigistitega. Nende hulka kuulub näiteks ravim tramadol.Kui kirurgilist protseduuri seostatakse väga tugeva valuga, manustatakse lisaks mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele (1. etapp) lisaks tugevale opiaatile, näiteks ravimile Dipidolor.
Opiaatid tegutsevad seal, kus tekib valu tunne: keskosas närvisüsteem. Tüüpilised kõrvaltoimed on iiveldus, kõhukinnisus ja väsimus. Need võivad põhjustada piiratud hingamine ja on üldiselt võimelised tekitama sõltuvust. Sel põhjusel kardavad opiaatid paljusid patsiente, kuid see on alusetu, kui neid ravimeid võetakse arsti ettekirjutuse järgi.
Kõik selle sarja artiklid:
