Propriotseptiivne neuromuskulaarne hõlbustamine on terapeutiline kontseptsioon, mille korral stimuleeritakse patsienti sihipäraselt, et meelde tuletada lihaste füsioloogilisi tegevusi ja liikumisjärjestusi. Sellised stiimulid on täpselt paigutatud ja rakendatud liikumise või kehahoiu teatud faasides, et tugevdada ja toetada teatud lihasrühmi nende tegevuses. Stiimuliteks on kombatav stiimul, verbaalne ja visuaalne stiimul.
Ühelt poolt on taktilised stiimulid terapeudi poolt spetsiaalselt seatud, kuid kokkupuutel toega või sobivad abivahendid võib ka seda kombatavat stiimulit tugevdada. Visuaalne stiimul saadakse, kui paluda patsiendil jälgida liikumist silmadega või kinnistada teatud silmapaistvale objektile. Käsk pärineb terapeudilt ja peaks alati olema konkreetne, täpne ja alati sama, nii et patsient jätab selle meelde. Lisaks on enesetaju (propriotseptsioon) edendatakse.
Eesmärgid
PNF-kontseptsiooni eesmärk on parandada patsiendi tugevust ja liikuvust, aga ka tema enda kooskõlastamine. Erilist rõhku pannakse füsioloogilisele liikumisjärjestusele ja patsiendi iseseisvuse säilitamisele või parandamisele. Erilist rõhku pannakse füsioloogilistele ja igapäevastele liikumistele.
Treeningut saab läbi viia teraapiadivanil, matil (mattprogramm vastavalt PNF-le) või otse patsiendi igapäevaelus vajalikus asendis ja asendis. PNF põhineb teatud mustriliikumise mustritel. Need on kolmemõõtmelised ja järgnevad spiraal lihaste paigutus.
Stimuleerides proprioretseptoreid (andurid, mis pakuvad meie aju teavet meie positsiooni kohta liigesed ja lihased), soodustatakse teatud lihastegevusi. Selle tulemusel jätkub lihaste aktiivsus ka teistes lihastes ning teatud seotud lihasrühmade füsioloogiline kokkutõmbumine. Sarnaselt propriotseptiivse neuromuskulaarse hõlbustusega Spiraalne dünaamika toimub kolmemõõtmelistes liikumismustrites.
Kas PNF-l on mõtet ja millal see tuleks teha?
Algselt on PNF terapeutiline kontseptsioon neuroloogiliste patsientide raviks, kuid tänapäeval kasutatakse selle osi ka ortopeediliste haiguste raviks (nt. klubijalg). Näiteks neuroloogilised kliinilised pildid, mida sageli ravitakse PNF-iga insult, parapleesia, muud aju pareesid, hulgiskleroos või Parkinsoni tõbi ja palju muud. Ortopeedilised kliinilised pildid on liigeseproteesid, lülisamba haigused koos närvikahjustustega või ilma või muud liikumispiirangud.
PNF-i kontseptsioon võeti esmakordselt kasutusele 1950. aastatel ja see on aastate jooksul arenenud. On mõned uuringud, mis tõestavad PNF-i efektiivsust, kuna paljude füsioterapeutiliste meetodite korral on tõendusbaas endiselt laiendatav. Tõendid PNF-i tõhususe kohta põhinevad pigem praktilistel kogemustel ja edukusel kui teaduslikel uuringutel.
Kõik selle sarja artiklid: