Sigmund Freudi selgitav mudel eeldab, et teadvustamata konfliktid pääsevad repressioonide kaudu teadvusest ja esitlevad end seejärel füüsiliselt. Selle tulemusena muutub füüsiline sümptom psühholoogilise konflikti sümboliks. See muundumine (psüühiline muutub füüsiliseks) mõjutab sageli meeleorganeid (pimedus, kohin kõrvus, pearinglus) või motoorne süsteem (halvatus, lihasspasmid). Max Schur, samuti psühhoanalüütik ja Freudi arst, oli arvamusel, et inimene õpib oma elu jooksul mitte pingutusele füüsiliselt reageerima, vaid tema mõtlemine ja kujutlusvõime ehk ego funktsioonid on treenitud. Liiga palju stress, siis langeks ta varakult tagasi lapsepõlv käitumismudel ja reageerida füüsiliselt ehk psühhosomaatilise haigusega.
Erinevad teooriad
Kui Franz Alexander nägi spetsiifilist seost psühholoogilise konflikti ja keha reaktsiooni vahel, siis George L. Engel ja Arthur H. Schmale muutsid seda selgitavat lähenemist ning nägid, et haiguse tekkimise ja lokaliseerimise aeg sõltus iga inimese psühholoogilisest seisund, kuid mitte keha reaktsioon iseenesest. Pierre Marty leidis, et psühhosomaatiliste haigustega patsientidel puudus sageli fantaasia ja teatud mehhanistlik mõtteviis, mistõttu ta eeldas seost iseloomuomaduste ja kalduvuse vahel psühhosomaatilistesse haigustesse.
Martin Seligmani jaoks valesti suunatud õppimine protsessid on psühhosomaatiliste haiguste põhjuseks ja ka Hans Selye näeb haigust a stress reaktsioon, millele indiviidil pole muud võimalust ennast kaitsta.
Tänapäeval kasutatavad psühhosomaatiliste haiguste arengu biopsühhosotsiaalsed seletusmudelid, näiteks Thore von Uexkülli poolt, on kõige kaugeleulatuvamad. Need ei hõlma mitte ainult indiviidi bioloogilisi-füüsilisi, emotsionaalseid ja intellektuaalseid komponente, vaid ka tema sotsiaalset olukorda ja elulugu ning näevad suhtluses haiguse arengu põhjendust.
Kas on olemas psühhosomaatiline ravi?
Peavalu, valu rinnus, kõhuvalu ja seljavaluKoos väsimus, pearinglus, õhupuudus ja unehäired, on kõige levinumad kaebused, mille korral patsient pöördub arsti poole - ja kõige sagedasemad kaebused, millele põhjust ei leita. Nii et eriti nende kaebuste käsitlemisel on eriti oluline arvestada psühholoogiliste ja füüsiliste aspektidega võrdselt. Kuid isegi muul juhul peaksite alati endalt küsima, kas lisaks ravile ei pruugi te paranemise mõjutamiseks ise midagi enamat teha:
- Tervislik toitumine toetab terveks saamist - aga sööge ka toite, mida soovite süüa ja mis on teie jaoks hingetoit.
- Liikumine värskes õhus aktiveerib teie immuunsüsteemi - ja päike ajab halvad mõtted minema.
- Lõõgastus harjutusi vähendada stressi ja aitab teil tasakaalukam olla.
- Küsige endalt, kas teatud eluolud aitavad teie sümptomeid soodustada. Kui te pole kindel, võtke professionaalset abi ja rääkima psühholoogile või psühhoterapeudile teie probleemide kohta.
- Terviklikke lähenemisviise meditsiinile võib leida loodusravist, homöopaatia, traditsiooniline hiina meditsiin ja muid idamaiseid tarkuseõpetusi. Küsige oma arstilt, kas ta saab teid tervikliku ravi korral aidata.
