Mida teha tahhükardia korral?
Tahhükardia ehk südamepekslemine on nn tahhükardia kõnekeelne kirjeldus, a seisund määratletud kui pulsisagedus vähemalt 100 lööki minutis. Tavaliselt süda lööb täiskasvanutel umbes 60-80 korda minutis. Kui see on väga kiirendatud, inimene tahhükardia tajub seda südamepekslemisena, millega võivad kaasneda muud sümptomid.
Teraapia tahhükardia sõltub peamiselt selle põhjustest. Kui see toimub loomulikult, st füüsilise või psühholoogilise stressi korral, ei ravita seda tavaliselt üldse. Siin piisab tegelikult stressiteguri väljalülitamisest, näiteks istumisest ja puhkamisest või proovimisest rahuneda ja närvilisus või ärevus kontrolli alla saada.
Rasketel juhtudel võib mõnikord olla kasulik proovida autogeenne koolitus või muid stressi maandamise strateegiaid või isegi alustada psühhoteraapia. Taimsed rahustid, näiteks palderjan, saab ka kasutada. Lisaks edendavad sellised tegurid nagu alkohol, nikotiin ja kofeiin loomulikult tuleks nii palju kui võimalik vältida.
Tahhükardia kõige sagedamini kasutatavat ravi nimetatakse kardioversiooniks. See tähendab normi taastamist süda rütm. Enamik tahhükardia vorme, mis on põhjustatud südamehaiguse häirest süda, saab ravida ravimite abil, st ravimite põhjustatud kardioversioon.
Nendeks amiodaroon (märkus: mõnikord rasked kilpnäärme kõrvaltoimed, nii et neid tuleks kasutada ainult tervetel kilpnäärmega patsientidel), ajmaliin või flekainiid. Eeliseks on mitteinvasiivne ravi ja asjaolu, et patsient saab seda iseseisvalt läbi viia. Teine võimalus on elektriline kardioversioon.
Selles ravivormis pannakse patsient esmalt narkoosi. Siis saab ta väikese elektri šokk, mis peaks viima selleni, et süda lülitatakse üks kord täielikult välja ja seejärel saavad kõik rakud samal ajal normaalse rütmi taastada. Sõltuvalt tahhükardia põhjusest võib operatsioon tahhükardia kõrvaldada, taastades ergastuse juhtimissüsteemi algse õige funktsiooni.
Erivorm on nn ablatsioon, mille korral südamerütmihäirete eest vastutav kude kas skleroositakse kuumuse või külma käes ja muudetakse seega kahjutuks. Harvadel juhtudel (eriti tahhükardia korral, mis on põhjustatud kodade virvendus), on mõttekas lisada a südamestimulaator tahhükardiaga patsiendiks, mis võib reguleerida vatsakestesse ergastumise levikut. Äärmisel juhul vatsakeste virvendus, mille korral süda ei ole enam võimeline välja ajama veri ja seeläbi funktsionaalselt seiskub, tuleb patsient elustada a Defibrillaator.
See tähendab, et ta saab voolu tõusu, millel on sama eesmärk kui elektrilises kardioversioonis, kuid palju suurema voolutugevusega. Kui peetakse vatsakeste virvenduse tagajärjel surma riski suureks, võib kaaluda Defibrillaator, mis lihtsalt reageerib automaatselt a-le südame seiskumine koos šokk. Kui mõni muu haigus, näiteks hüpertüreoidism, on südamepekslemise põhjus, seda tuleks kõigepealt ravida. Pärast põhihaiguse edukat ravi normaliseerub südametegevus tavaliselt iseenesest. Kaasasündinud tahhükardia korral on valitud teraapia operatsioon, mille käigus korrigeeritakse ergastuse juhtivuse süsteemi häireid, võimaldades seeläbi saavutada normaalset südamerütmi.
