Teadvuse määravad indiviidi keerukad neurofüsioloogilised protsessid. Praeguseks on maailma teadliku teadvustamise põhjuseid raske seletada. Teadvushäired avalduvad mitmesuguste psühholoogiliste häiretena.
Mis on teadvus?
Teadvuse roll on muuta keskkond indiviidi jaoks teadlikuks. Pole nii lihtne selgitada, mis üldse on teadvus ja kuidas see tekib. Sellepärast pole teadvusele ühtset määratlust. Teaduslikust vaatenurgast on see indiviidi psüühiliste seisundite kogu, mida toetavad keerulised neurofüsioloogilised protsessid. Kuidas need neurofüsioloogilised protsessid aga suudavad viima teadvusseisunditele on vastuoluline. Niisiis, kuidas saab olla võimalik, et närvi stiimuli ülekanded või aju tegevused käivitavad teatud aistingud või tunded? Kuidas ja miks saab neid vaimseid seisundeid omistada konkreetsetele närviprotsessidele? Füsioloogilised protsessid alluvad keemilistele ja füüsikalistele seadustele. Niisiis, kuidas neid protsesse peenhäälestada ja miks nad tekitavad olekuid, mis teadvustavad üksikisikule tema rolli keskkonnas? Teadvuse salapära hõivab nii teadlasi kui ka filosoofe. Seega on tänaseks välja töötatud erinevaid teooriaid, kuid need ei saa anda lõplikku selgitust. Kõik selgitamiskatsed on tänaseni ainult ligikaudsed. Järelikult on teadvuse kirjelduses ka erinevad vaated.
Funktsioon ja ülesanne
Teadvuse roll on muuta keskkond indiviidi jaoks teadlikuks. Selles mõttes omavad teadvust ka muud eluvormid peale inimese, kuigi arvatavasti nõrgemal määral. Teadusliku määratluse kohaselt hõlmavad vaimsed seisundid kõiki aistinguid, tundeid, tajusid ja kognitiivseid võimeid (st mõtlemist). Inimestel on teadvus kõige tugevamalt arenenud evolutsiooni käigus. Eriti mängib olulist rolli komponentmõtlemine. Ajalooliselt näib, et primaatide liikide jaoks on nende ellujäämise vajadus juba ette planeerida. Ilmselt olid elutingimused nii rasked, et ainuüksi instinktipõhine tegutsemine oleks viinud inimeste väljasuremiseni. Samal ajal arenes keel üksikisikute vahelise suhtluse parandamiseks. Selle põhjal saaks varem tehtud kogemusi edasi anda järgmistele põlvkondadele. Viimastel aastatel on kognitiivsed võimed tuntuks saanud ka mõne loomaliigi puhul. Näiteks on leitud, et ahvid, sead, delfiinid, elevandid ja erinevad korvid suudavad end peeglist ära tunda. Mõnel loomaliigil on ka ennetav käitumine. Igal loomal on teatud aistingud nagu valu, nälg, janu või küllastumine. Need aistingud on ellujäämise eeldus. Kui siin võib aga teadvusest rääkida, on vaieldav. Piirid on sõltuvalt määratlusest sujuvad. Kui aistingutega juba liituvad sellised tunded nagu hirm või isegi kurbus ja rõõm, võib rääkida teadvuse algusest. Loomamaailmast on see juba hästi teada kõigile koeraomanikele, kes jälgivad kaaslast liputava sabaga. Sageli käituvad isikud (ka inimesed) teadvusetult instinkti järgi. Siin on käitumine kas kaasasündinud või salvestatud alateadlikult aju. Teadvus hõlmab ka looduskeskkonna tajumist. Inimestel hõlmab taju nägemist, kuulmist, lõhn, maitseja puudutage. Keerulised teadvusprotsessid aitavad inimestel neid arusaamu töödelda, töötades samal ajal välja nende strateegiad.
Haigused ja vaevused
Teadvust mõjutavad haigused hõlmavad igasuguseid psühholoogilisi, vaimseid ja vaimseid häireid. Need häired mõjutavad oluliselt inimese käitumist. Seetõttu võivad tekkida isiksushäired, mis vajavad intensiivset psühholoogilist või psühhiaatrilist ravi. Narkootikumide ja alkoholisõltuvus sama hästi kui skisofreenia, tekivad sageli psühhoosid, mis on seotud pettekujutelmadega ja hallutsinatsioonid. Mõjutatud isik ei saa enam selgelt samastuda oma “minaga”. Psühhoosid võivad areneda ka teiste haiguste, näiteks dementsus, raske trauma või koomasisundid.Rasked haigused maks, neerud või süda saab ka viima teatud tingimustel psühhoosidele. Eristatakse teadvuse kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid häireid. Teadvuse kvantitatiivsed häired avalduvad valvsuse hägustumisel (ärkvelolek). See toimub nelja etapi jooksul. Need ulatuvad lihtsast unisusest unisuseni (püsiv unisus), soporini (unetaoline seisund) ja kooma. Teadvuse kvantitatiivsete häirete põhjused on erinevad. Nende hulka kuulub ebapiisav varustatus hapnik Euroopa aju südame-veresoonkonna haiguste korral, insult, epilepsia, suurenenud koljusisene rõhk, kraniotserebraalne trauma, mürgitus või põletik Euroopa närvisüsteemja hüpoglükeemia or Hüperglükeemia. Kvalitatiivseid teadvushäireid nimetatakse teadvuse hägustumiseks, teadvuse kitsendamiseks ja teadvuse nihutamiseks. Teadvuse tuhmus kirjeldab mõtte ja tegevuse segaduse seisundeid. Need hõlmavad selliseid sümptomeid nagu desorientatsioon, hallutsinatsioonidvõi ärevus. Need seisundid võivad esineda aastal skisofreenia, dementsus, ravim, alkoholja ravimite kuritarvitamine või ainevahetushaigus. Teadvusekaotuse korral on patsiendi reageerimisvõime vähenenud. Sageli seda seisund areneb koos Aivovamma, epilepsiavõi aju põletik. Teadvuse nihked avalduvad muutunud tajumisvõimes koos suurenenud erksusega. See on tüüpiline seisund algavatest maania, narkootikumide kuritarvitamine või isegi intensiivne meditatsioon. Teadvuse kvalitatiivsete häirete põhjused, lisaks alkohol ja muud ravimid, sisaldama kraniotserebraalne trauma, aju põletikulised haigused, mürgistus, magamatusvõi ainevahetusprobleemid. Kuritegeliku käitumise korral ei tunnista kriminaalseadus end süüdi ega vähenenud süüd, kui süütegu pannakse toime teadvuse halvenemise seisundis.
