Sissejuhatus
Tendovaginiit on kõõluse põletik, tavaliselt ranne, õlg või pahkluu piirkonnas. Kuigi see põletik põhjustab sarnaseid sümptomeid olenemata põhjusest, tuleb seda algpõhjust alates erinevalt ravida. Põhjuseid, mis võivad põhjustada, on kolm kõõlusekesta põletik.
Kõige sagedasem rühm on valest väetamisest tingitud ärritused ja seetõttu on eriti oluline tagada piisav kaitse. Bakteriaalsete patogeenide põhjustatud tenosünoviidi (näiteks stafülokokid), antibiootikumravi on peamine ravi. Tendosünoviidi korral, mis areneb olemasoleva reumaatilise haiguse alusel, sõltub ravi vastavast põhihaigusest.
Kui kõõluse piirkonnas on vale tüve põhjustatud põletik, kahjustatud liikumatuks muutumine liigesed on sageli esimene samm sümptomite ägeda paranemise suunas. Kui see pole hõlpsasti võimalik, siis toetage sidemeid, sidemeid või isegi a krohv cast võib olla kasulik. Samuti võib see parandada kahjustatud piirkonda, et seda parandada lümf drenaaž.
Samuti leevendab kahjustatud piirkonna jahutamine valu, eriti kui ärritusega kaasneb tugev turse. Kasutada võib ka jahutavaid ja põletikuvastaseid salve. Kui teil on aga juba krooniline kõõlusepõletik, on soojus sageli meeldivam kui jahutamine.
Üldiselt, kui sümptomid pole kadunud ka pärast 7–14 päeva puhkamist ja jahutamist, tuleks hiljemalt pöörduda arsti poole. Ravimina võib ravida põletikuvastast ravimit valuvaigistid soovitatav, loomulikult pärast konsulteerimist raviarstiga. Enamasti piisab sellest ka kaebuste kontrolli alla saamiseks.
Nende hulka kuuluvad nn mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, näiteks ibuprofeen or diklofenak. Neil on eriline eelis, et nad mitte ainult ei leevenda valu vaid pärsivad ka põletikulist reaktsiooni, mis on probleemi põhjuseks. Pikemaajalise tarbimise korral on aga a kõht Kõrvaltoimete vältimiseks tuleb alati välja kirjutada kaitse, näiteks prootonpumba inhibiitorid.
Muu valuvaigistid nagu paratsetamool or aspiriin ei oma seda põletikuvastast toimet ja on seetõttu vähem sobivad. Kui neist ravimitest ei piisa, võib arst põletiku vähendamiseks kasutada ka süste. Need sisaldavad tavaliselt kortisooli ja lokaalanesteetikumi ning on seega põletikuvastased ja valuleevendav toime.
Kuna tegemist on suhteliselt invasiivse protseduuriga, tuleks eeliseid ja puudusi hoolikalt kaaluda. Sisestatud kortisool võib aga põletiku kohapeal väga kiiresti ja tõhusalt katkestada. Igal juhul tuleks võtta meetmeid edasise ärrituse vältimiseks.
Nende hulka kuulub näiteks ergonoomiliste klaviatuuride kasutamine töökohal või võimaluse korral kahjulike tegevuste vältimine. See hõlmab kõike, mis hõlmab monotoonsete liikumiste korduvat teostamist kahjustatud liigeses. See hõlmab näiteks liikumisjärjestusi spordi ajal või pillimängu ajal.
Kui ärritus on tingitud spetsiifilisest sporditüübist, tuleks vastavat tegevust umbes 3-6 kuud vältida, et vältida uuenenud ärritust või kroonilise põletiku tekkimist. Sageli on vallandava tegevuse liiga kiire taastamine pikaajaliste või korduvate probleemide põhjus. Sõltuvalt sümptomitest võib füsioteraapia olla abiks ka juba harjunud halva kehahoiu parandamiseks. Lisaks teraapia stimulatsioonivoolu seadmetega (vt: elektrotermiline ravi) Või ultraheli mõnikord pakutakse täiendava võimalusena, mis peaks viima ka põletiku paranemiseni.
