Valuteraapia
Valu teraapia kui anestesioloogia haru võib jagada kolmeks valdkonnaks: Nende valude raviks on saadaval lai valik ravimeid, mis erinevad tõhususe ja vormi järgi, nagu neid kehale manustatakse. Suuline valuvaigistid (alla neelatavad ravimid) on saadaval tilkade ja tablettide kujul ning neid kasutatakse nii kergete kui ka kergete ravimite korral valu (nt paratsetamool) ja raske valu (nt opioidide).
Valuvaigistid saab sisestada ka veenikateetri kaudu otse vereringesse (nn intravenoosne manustamine). Toime algab siin oluliselt kiiremini kui suukaudsel manustamisel; saadaolevad ravimid on siiski väga sarnased suukaudsete ravimitega; ka siin opioidide kasutatakse sageli tugeva valu korral. Kuid kuna ravimi otsene manustamine vereringesse kätkeb endas üleannustamise ohtu, on see vorm valuravi kasutatakse kodukeskkonnas harva.
Kui teatud kehapiirkonnas tuleb saavutada valuvabadus, tuleb kasutada piirkondlikku anesteesia on soovitatav. Siin asetatakse närvi lähedale õhuke plasttoru. Närvi loputamine valuvaigistiga (siin: lokaalanesteetikum) viib valuaistingu kaotamiseni kõigis kehapiirkondades, mis on aju nende kaudu närve.
Seda kasutatakse näiteks närve kaenla piirkonnas teha käsivarrel või kubemes operatsioone, et oleks võimalik opereerida jalg. Lisaks saab lokaalanesteetikumi süstida selgroog. Seejärel laieneb valu vabadus kogu kehapiirkonnale süstekoha all.
Piirkondlik anesteesia operatsiooni ajal kasutatakse sageli meetodeid, kuna vereringe väiksemad annused valuvaigistid ja anesteetikumid on nõutavad. Plasttoru saab ühendada ka pumbaga (nn valupump), et pidevalt manustada lokaalselt anesteetikumid pikema aja jooksul. Sel viisil on võimalik saavutada valu vabanemine isegi kuni mitu nädalat - praktikas kasutatakse valupumpa ägeda osana tavaliselt vaid paar päeva valuravi.
See on osaliselt tingitud infektsiooniriskist süstekohas. Teine võimalus valu leevendamiseks on ravimite manustamine naha kaudu (nn TTS = transdermaalne terapeutiline süsteem). Nahale kleepunud plaaster vabastab pidevalt valuvaigisteid (opioidide) läbi naha kehasse.
- Ennetav valuvaigistite manustamine, mis hoiab ära varem ette nähtud valu tekkimise (nt operatsioonide ajal).
- Ägeda valu lühiajaline ravi, näiteks see, mis võib tekkida haava piirkonnas operatsioonile järgnevatel päevadel
- Pikaajaliste valu seisundite, nagu krooniline valu, nt kasvajahaigused, krooniline selja- või peavalu. Seda protseduuri saab kasutada ka pikaajaliselt valuravi.
Kõiki siin toodud valuravi vorme saab ka omavahel kombineerida. Kuigi erakorraline meditsiin on anestesioloogia valdkond, sageli on vajalik interdistsiplinaarne lähenemine, kuhu on kaasatud erinevate meditsiinivaldkondade spetsialistid. Sageli läbivad sisearstid või kirurgid täiendkoolituskursuse “erakorraline meditsiin".
Hädaabi hõlmab nii väljaspool raviasutusi asuvat ala (päästemeditsiin) kui ka erakorralist abi haiglas. Erakorralise meditsiini ülesanne on ägedalt ohustatud elutähtsate funktsioonide taastamine ja säilitamine. Elutähtsate funktsioonide hulka kuuluvad kõik ellujäämiseks olulised elundisüsteemid: süda, veri vereringe, kopsud, aju.
Piisava taastamiseks süda funktsioon ja terve veri vereringes on saadaval erakorralised ravimid, et tugevdada süda ja hoia seda rütmiliselt peksmas. Elektriliste impulsside rakendamine (nn defibrillatsioon) on suunatud ka südame rütmiliseks löömiseks. Südamelöögi asendamiseks südame seiskumine, südamerõhk massaaž saab teha, sageli koos patsiendi kunstliku hingamisega, kuna kardiovaskulaarsüsteem ja kops funktsioon on tihedalt seotud.
Erakorralises meditsiinis veri kaotused põhjustavad sageli vereringe funktsionaalseid piiranguid. Teraapia eesmärk on verejooksu allikas kiiresti peatada ja vajadusel kompenseerida verekaotus vedeliku või veredoonorluse abil. Programmi eelseisvad funktsionaalsed piirangud aju, nt vee suurenenud kogunemise tõttu juhataja pärast õnnetusi saab ravida ka ravimite manustamisega.
