Eliminatsioon neerude juures
Neerud koos maks, mängivad programmis keskset rolli kõrvaldamine farmatseutilisi aineid. Neid saab filtreerida nefrooni glomerulus, eritada aktiivselt proksimaalses torukeses ja uuesti absorbeerida mitmesugustes torukujulistes segmentides. Neerupuudulikkuse korral on need protsessid häiritud. Selle tagajärjel võib neerude kaudu väljutatud ravim jääda organismi pikemaks ajaks, suureneda plasma kontsentratsioonja kogunemine. Võimalike tagajärgede hulka kuuluvad kahjustavat toimet ja potentsiaalselt eluohtlik toksilisus, eriti ravimid kitsa terapeutilise vahemikuga. Lisaks võib neerupuudulikkus mõjutada ka muid farmakokineetilisi parameetreid, näiteks jaotus ja seondumine valkudega. Lisaks ravimile on selles protsessis osalevad ka selle aktiivsed metaboliidid, näiteks glükuroniidid morfiin või oksüpurinool, metaboliit allopurinoolile.
Annuse kohandamine
Sõltuvalt ravimi farmakokineetilistest ja farmakodünaamilistest omadustest annus võib osutuda vajalikuks kohandamine. Siiski tuleb märkida, et see ei kehti automaatselt kõigi puhul ravimid, kuid peamiselt neile, kellel on asjakohane neeruhaigus kõrvaldamine. Mõnda võib manustada kohandamata nagu tervetel inimestel. Kohanemine sõltub neerufunktsiooni häirete ulatusest, mida väljendatakse glomerulaarfiltratsiooni kiirusega (GFR). Mida madalam on GFR, seda suurem on vajadus reguleerimiseks. Seerumi mõõtmine kreatiniin saab kasutada GFR-i ligikaudseks hindamiseks. Konversiooni tulemusel saadud väärtust nimetatakse eGFR (hinnanguline GFR) või hinnanguline kreatiniin kliirens. Samuti võetakse arvesse muid parameetreid, nagu vanus, kehakaal, sugu ja etniline kuuluvus (meetodid: Cockcroft-Gault, MDRD, CKD-EPI). Neerude funktsiooni tõttu as kõrvaldamine elundid, a annus neerupuudulikkuse korral on üldjuhul vaja vähendada. See hõlmab singli langetamist annus ja maksimaalne päevane annus. Annustamisintervalli võib ka pikendada, nii et ravimit manustatakse ainult üks kord, mitte näiteks kaks korda päevas, või ainult ülepäeviti. Harvemini mõõdetakse terapeutilise ravimi osana ka plasmakontsentratsioone järelevalve. Mõned ravimid on neerupuudulikkuse korral vastunäidustatud, st neid ei tohi anda ohutuse huvides (toksilisus). Neerukahjustus võib andmete puudumisel olla vastunäidustuseks ka regulatiivsetel põhjustel. Patsiendid ei tohiks võimaluse korral saada neerudele kahjulikke (nefrotoksilisi) ravimeid. Nende hulka kuuluvad näiteks mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID) aminoglükosiidid, vankomütsiin, teatud kontrastaineid, liitium, tsidofoviirja tsütostaatilised ained. Mõnel harvadel juhtudel võib osutuda annuse suurendamiseks, kuna toimekoht asub neer. Tüüpilised näited on loop-diureetikumid torasemiid ja furosemiid.
Selgitus enne teraapiat
Enne uimastiravi alustamist tuleb iga ravimi puhul eraldi selgitada, kas annuse kohandamine on vajalik neerupuudulikkuse tõttu. See kehtib nii eneseravimise kui ka Retseptiravimite. Eriti eakatel tuleb alati arvestada võimaliku neerufunktsiooni häirega, kuna haigestumus suureneb vanusega. Uuringud on näidanud, et annuse kohandamine toimub endiselt liiga harva (nt Dörks et al., 2017). Põhimõtteliselt võib suunised leida uimastiteabe infolehtedelt. Kõigi ravimite kohta pole aga piisavalt ja piisavaid andmeid. Lisaks saab tutvuda teaduskirjandusega ja saadaval on sellised andmebaasid nagu DOSING (http://www.dosing.de).
