Kestus
Munade annetamine hõlmab mitte ainult tegelikku protseduuri ennast, vaid ka muid samme. Nende hulka kuulub retsipiendi hormonaalne stimulatsioon. Sõltuvalt reproduktiivkliinikust võib patsiendil olla vaja läbida proovitsükkel, st hormonaalselt toetatud menstruaaltsükkel (28 päeva), et näha, kui hästi emakas on võimeline üles ehitama.
Pärast katsetsüklit on enne viljastatud munarakkude ülekandmist vaja veel 14 päeva hormonaalset stimulatsiooni. Pärast doonori munarakkude väljavõtmist ja seemendiga viljastamist järgneb 5-päevane kasvatamine. Seejärel kantakse embrüod retsipiendile emakas protseduuris, mis võtab tavaliselt paar minutit.
Riskid
Nagu kõigi meditsiiniliste protseduuride puhul, munade annetamine ja sellest tulenev rasedus kannab riske. Hormoonravi enne munade annetamine põhjustab sageli soovimatuid kõrvaltoimeid, näiteks iiveldus ja oksendamine. Lisaks, munasarjade hüperstimulatsiooni sündroom võib areneda. See tõsine tüsistus on haruldane, kuid raskes vormis võib see põhjustada munasarja tsüstid, tilk (astsiit), õhupuudus (hingeldus) ja hüübimishäired.
Kirurgiline protseduur hõlmab ka tavapäraseid verejooksu, nakkuse ja anesteetiliste komplikatsioonide riske. Võimalus mitte rasestuda on eriti suur, kui muna saaja vananeb. Kuna annetatud muna on varustatud erineva geneetilise materjaliga, on oht, et embrüo aasta emakas lükatakse tagasi ja a nurisünnitus toimub.
Lisaks võivad selle ajal esineda loote väärarendid ja muud tüsistused rasedus. Nende hulka kuulub nn gestatsioonilise hüpertensiooni tekkimise tõenäosuse suurenemine, st suurenenud veri surve ajal rasedus, pärast munarakkude annetamist. See võib viia eluohtlikuks HELLP sündroom seotud krampide ja riskidega lapsele.
Paljud patsiendid soovivad varjata raseduse olemust. See võib aga viia selleni, et muna saajat ei klassifitseerita kõrge riskiga patsiendiks, kellel on suurenenud meditsiinilise kontrolli vajadus. Ausus oma günekoloogi vastu on seetõttu piisava arstiabi jaoks hädavajalik ja hädavajalik. Pealegi suurendab munarakudoonorlus mitmikraseduse tõenäosust, mis on alati keerulisem kui ühe lapse rasedus. Tähelepanuta ei jää ka hiline mõju, näiteks psühhosotsiaalsed probleemid, mis võivad tekkida siis, kui last teavitatakse tema arengu olemusest ja ta peab teadma oma ema anonüümsust.
