Hinnang lapse arengule
Igal arenguetapil on verstapostid, milleni umbes 95% lastest jõuab sarnase ajavahemiku jooksul. Need on lapse arengu objektiivne hindamine ja kui neid ei täideta, võivad nad varajases staadiumis juhtida tähelepanu võimalikule arengupeetusele. Vaatluse ja varajase avastamise eesmärgiks on nn U-uuringud, mille viib läbi lastearst.
Kuni kuuenda eluaastani on kümme eksamikohtumist. Esimene toimub vahetult pärast sündi, järgnevad aga kuude ja lõpuks aastate kaupa. U9-le kuuendal eluaastal järgnevad U10 ja U11 kuni 10. eluaastani ning J1 ja J2 kuni 17. eluaastani.
(vt: U11- eksam). Esimesed üheteistkümnest kontrollist lähevad läbi tervis kindlustus. Juba esimesel kolmel elukuul õpib laps teatud oskusi, mis võimaldavad tal teha oma esimesi liigutusi ja saada kontakti keskkonnaga.
Mootori funktsioonid, näiteks juhataja või käsivarrele toetudes tehakse kõhuli asendist. Huvitavaid objekte tajutakse aktiivselt. Laps üritab neid silmanurgast mitte kaotada, pöörates teda juhataja.See toob tagasi võõraste ja tuttavate inimeste naeratusi.
Poole aasta pärast haarab laps käega esemeid ja laseb neil paremast käest vasakule ja vastupidi liikuda. Kui laps aidatakse istumisasendisse, saab ta last hoida juhataja iseseisvalt ja painutada käsi peegeldavalt. Laps on ümbritseva suhtes tähelepanelik.
Paitamine ja sellele reageerimine kutsub esile positiivseid reaktsioone. Lapse õige kandmine sel ajal on oluline ka tema arenguks. Üheksandal kuul peaks laps saama suures osas probleemideta istuda.
Lapse uudishimu võib näha kõigi meeltega haaratavate objektide süvendatud uurimisel. Võrdlusisikud ja võõrad tunneb laps teadlikult ära. Esimese eluaasta lõpus on motoorika areng nii kaugele arenenud, et laps saab end tahketel esemetel seisvasse asendisse viia ja kooskõlastatud sõrm liigutused.
Ta hakkab aktiivselt otsima kontakti eakaaslastega ja otsima asju, mis on tema silme eest varjatud. Teise eluaasta esimesel poolel õnnestub lapsel lisaks seismisele ka kõndimine toega. Esimestel kõndimiskatsetel võivad lapse arengulises etapis füsioloogilised vööri jalad anda kõnnakule rohkem stabiilsust.
Esemeid uuritakse hoolikalt ja katsetatakse mängimise ajal. Lihtsad mängud, mis hõlmavad meloodiaid, riime või liikumist, on lapsele lõbus. 18 kuu pärast saab laps vabalt seista ja kõndida.
Ta ei saa mitte ainult järgida lihtsaid juhiseid, vaid ka mõnda kehtestatud reeglit. Mängukäitumine on küpsem, mida võib näha näiteks esimeses rollimängus. Teise eluaasta lõpus suudab laps joosta ja teha täpseid motoorseid liigutusi, nagu kommi lahti pakkimine.
Ka mängukäitumine muutub iseseisvamaks, roll mängib küpsemaks. Kolmandal eluaastal on lapsel võimalus väikeselt kannalt ohutult alla hüpata ja ta suudab sõrmedega järjest täpsemaid liigutusi sooritada. Ta joonistab oma esimesed pildid ja meeldib ennast mängides teiste inimeste kingadesse sättida.
Vanematega suheldes üritab ta nende käitumist ja tegevust jäljendada. Neljanda eluaasta lõpus sõidab laps turvaliselt hobiauto või kolmerattalise jalgrattaga. Pliiatsi õige asend, üha keerulisem rollimäng ja W-küsimused (Kes?
Kuidas? Kus? Mida?)
on arengu edasised verstapostid. Laps suudab teiste lastega suheldes keskenduda teatud asjadele ja näitab sotsiaalset käitumist. Viiendal eluaastal suudab laps koordineeritult trepist üles ronida ja käsitööd tehes mõistlikult kääre kasutada.
Suhtlus teiste lastega suureneb. Mängides muutuvad rollid üksikasjalikumaks, mängud, milles asjad on üles ehitatud, muutuvad sagedasemaks. Kuueaastaselt peaks lapsel olema motoorika iseseisvalt riietuda ja lahti riietuda, seista ühel jalg paar sekundit ning osata visata ja palli kätte saada.
See, kui turvaliselt ta oskab neid oskusi koordineerida, on lapseti erinev. Lapse tajus kasvab vajadus ümbritsevat keskkonda mõista. Ta otsib oma lähenemisviise selgitusele.
Selles osas hõlmab teiste lastega suhtlemine rühma integreerumist ja kompromisside tegemist. Laps käib koolis, õpib täiendavaid sotsiaalseid oskusi ja kasvab suureks. Puberteet võib alata 8. eluaastast.
See muutub märgatavaks näiteks pubeka alguse kaudu juuksed ja kaenlaalused juuksed. Lapse keele areng sõltub lisaks piisavale kuulmisele ka paljudest välistest teguritest ning areneb paralleelselt sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste omandamisega. Esimestel elukuudel väljendab laps end peamiselt nutmise kaudu, edastades nii teatud vajadusi.
Esimene niinimetatud lobisemisfaas algab 2. ja 3. kuu vahel. Laps õpib kõne motoorsed põhitõed, tekitades kähisevaid ja kõmisevaid helisid. Teises kolisemisfaasis 4.-7. Kuuni riputab laps üksteise järel üksikuid silpe ja jäljendab üksikuid vokaale.
8. – 12. Kuul saab laps keelt üha enam mõista ja kasutab esimesi sõnu nagu „ema” ja „isa”. Teise eluaasta jooksul räägib laps kõigepealt ühesõnalisi lauseid, mis tavaliselt viitavad vastavale olukorrale, ja hiljem kahesõnalisi lauseid. Üha enam mõistetakse ja järgitakse ka kõnesid.
Selleks ajaks koosneb sõnavara umbes 50 sõnast. 2–3-aastaselt võtab laps vastu üha uusi sõnu, ehitab kolmest sõnast koosnevaid lauseid ja lisab oma keelde sõna „I”. Küsimuste faas jääb 3. ja 4. eluaasta vahele. Samuti kasutab laps järjest rohkem alluvaid klausleid. Lapse edenedes suureneb lause pikkus, nagu ka sõnavara. Kui laps jõuab kooliikka, saab ta rääkida lugusid, mida ta on varem kuulnud ja on grammatiliselt enesekindlam.
