Kuidas on kõige parem vererõhku mõõta?
Käigus veri rõhu mõõtmiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Kõigepealt tuleks pöörata tähelepanu pulsi kvaliteedile (nt Pulsus durus kui raske, raskesti pigistatav pulss arteriaalse hüpertensiooni korral). Käsitsi veri rõhu mõõtmine Riva-Rocci järgi asendatakse igapäevases kliinilises praktikas järk-järgult ostsillomeetrilise mõõtmise meetodiga.
Siin on rõhuandurid a veri mansetirõhk ja mõõta verevoolust põhjustatud rõhukõikumisi. Riva-Rocci meetod nõuab tähelepanu olulistele üksikasjadele: mansett tuleks asetada umbes süda ülakeha võimalikult püsti. Manseti laius peaks olema umbes pool ümbermõõdust õlavarre.
Liiga laiad või kitsad mansetid võltsivad vererõhk väärtused märkimisväärselt. Tugev käe sirutus vähendab ka mõõtmise täpsust. Mõõtmine on soovitatav teha veidi painutatud käe asendis.
Regulaarsed rõhumõõtmised on arstile ja patsiendile oluline tugi profiili esitamiseks. Üksikisik vererõhk tipud praktikas / kliinikus võivad esineda nn närvilisuse hüpertensioonina. 24-tunnine vererõhk selle demonteerimiseks sobib pideva rõhu mõõtmine.
Parim meetod teraapiaks järelevalve koos nõuetele vastavuse suurenemisega on patsiendi enda vererõhu mõõtmine. Selleks, et oleks võimalik tagada vererõhu väärtused igapäevastes tingimustes võib riskivabale 24-tunnisele ajale tagasi minna pikaajaline vererõhu mõõtmine. Näidustus on peamiselt vererõhu päeva-öö rütmi tasakaaluhäire kahtlus.
Selle all mõistetakse näiteks vererõhu languse puudumist une ajal. Samuti on kliinikus mõõtmise ajal võimalik vältida valge karva sündroomi koos aeg-ajalt esinevate vererõhu tippudega. Selle meetodi korral kannab patsient mansetti õlavarre 24 tunni jooksul, mis paisub päeval iga 15 minuti järel ja öösel iga 30 minuti järel ning salvestab mõõdetud väärtused salvestusseadmesse.
. pikaajaline vererõhu mõõtmine võimaldab rõhuprofiili mõttekat kujutamist. Võimalik, et silmatorkavad piigid või tilgad võivad viidata ajutisele düsfunktsioonile kardiovaskulaarsüsteem hindamise ajal. Seda saab saavutada, registreerides patsiendi tegevuse selle 24 tunni jooksul mõõteseadet kandes. Standardväärtused on 24-tunnine keskmine väärtus 130 mmHg (süstoolne) ja 80 mmHg (diastoolne) või päeva keskmine väärtus 135 mmHg (süstoolne) ja 85 mmHg (diastoolne).
Kumb kahest vererõhu väärtusest on olulisem?
Tuginedes teaduslikule faktile, et süstoolse vererõhu väärtus tähistab väljutamise aega, võiks eeldada, et see on olulisem väärtus. Lõppude lõpuks varustab see kogu keha hapnikku kandva verega. Kui aga süda ei täida kambrid verega piisavalt diastol, vere väljutamine ei ole piisav.
Sel põhjusel on nii süstool kui ka diastol tuleb pidada elutähtsateks südametoiminguteks. Ka enda varustatud süda lihasrakud perfusiooni teel pärgarterid (“Koronaararterid”) toimub peamiselt ajal diastol. Kui see südamelihasevaru on kambrite ebapiisava diastoolse täitmise tõttu vähenenud, väheneb südame üldine jõudlus. Isegi suurenenud südame löögisagedusenäiteks diastooliaeg väheneb suhteliselt rohkem kui süstooliaeg ning südame isemajandamine väheneb.
