Põhjustab
Ehkki ketta väljaulatuvad osad võivad põhimõtteliselt esineda selgroo mis tahes kõrgusel, on ülekaalukalt kõige sagedamini mõjutatud selgroo nimmeosa. Enamikul juhtudel paikneb kühm kõrgusel Intervertebral disk nimmelülide 4 ja 5 vahel ehk vahetult niudeluuharjade all. Selle lihtsaks põhjuseks on see, et kõige suurem kehakaal toetub seljaaju samale lõigule ja kõige tugevamad hoova jõud töötavad näiteks raskete koormate kandmisel.
Teine tegur, mis soodustab prolapsi arengut, on normaalne vanusega seotud kulumine. Ketta prolapsi ilmnemise peamiseks põhjuseks peetakse aga muid tegureid. Nende hulka kuuluvad ketta struktuuride geneetilised nõrkused, selgroo ühepoolne koormus või nõrgalt arenenud seljalihased.
Seda seisukohta kinnitab meie ajastu kiiresti kasvav ketaste väljaulatuvate osade ja prolapside arv, mida iseloomustab vähene liikumine ja kontoritöö. Samas on uuringud näidanud seda olemist ülekaaluline kehamassiindeksiga 27.5 või kõrgem kahekordistab ketashaiguste käes kannatamise riski. Lisaks arutatakse sageli ketashaiguse õnnetuse või vigastusega seotud põhjuseid. Siiani ei saanud seda aga kinnitada.
Diagnoos
Esialgne esialgne diagnoos tehakse tavaliselt kliiniliste sümptomite põhjal koos positiivsete kliiniliste testidega, näiteks nõrgenenud refleks alajäsemete. Nimmepiirkonna lõplik diagnoos ketta väljaulatuvus seejärel tehakse selgroo magnetresonantstomograafia (MRI) abil. Herniated ketas on tavaliselt ka CT-s selgelt nähtav.
Teha mida?
Kui diagnoos on ketta väljaulatuvus on tehtud, tuleb haiguse progresseerumise vältimiseks võimalikult kiiresti alustada sobivat ravi. Sel eesmärgil tuleks raviarstiga välja töötada raviplaan ja arutada ravi järgmisi samme. Vastupidiselt voodirežiimi ja füüsilise puhkuse vajadusele on siiski oluline säilitada teatud füüsiline aktiivsus, tingimusel et ei esine neuroloogilisi sümptomeid (paresteesia, lihasnõrkus).
Vastasel juhul on oht sattuda tegevusetuse, lihaste kaotuse ja sümptomite halvenemise nõiaringi. Lubamiseks valu- vaba liikumine, valuvaigistid ei tohiks vältida. Valuvaigistid nn mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite rühmast, kuhu kuuluvad ibuprofeen, diklofenak ja naprokseen (Dolormin®), sobivad eriti pikaajaliseks kasutamiseks.
Isegi kui treenimine on kasulik a ketta väljaulatuvus nimmepiirkonna lülisambast tuleks siiski vältida rasket füüsilist koormust. Sama tähtis on tagada tervislik rüht igapäevaelus. Peaaegu kõigil juhtudel on herniated ketta ravi konservatiivne, st mitteoperatiivne.
Selle järjepideva rakendamise korral on sümptomivaba elu ilma tõsiste piiranguteta igapäevaelus võimalik peaaegu kõigile patsientidele. Lisaks ülakirjeldatud käitumise põhistrateegiale herniated ketta diagnoosimise tulemusena füsioteraapia ja tagakool mängib olulist rolli, kuna selgroogu saab tugevate seljalihaste abil oluliselt leevendada. Lisaks on mõnel juhul massaažid, kuumtöötlused või nõelravi võib olla kasulik edasiseks valu ja lõõgastus teraapia.
Kui väljaulatuv osa on tugev, võib osutuda vajalikuks kanda korsetti. Samamoodi, kui muud valu ravimeetoditest ei piisa, süstitakse lokaalselt anesteetikumid või kortisool võib sümptomeid parandada. Kuigi valuvaigistid võivad leevendada ketta väljaulatuvaid sümptomeid, nad ei võitle selle põhjustega.
Ketta väljaulatuvate osade teraapias on oluline komponent tüve lihaste, aga eriti nn autohtoonsete seljalihaste treenimine, mis on selgroo stabiilsuse seisukohalt eriti olulised. Selleks sobib terve rida harjutusi ja sporti. Väga klassikaline nimmelüli seljalihaste treenimise näide on nn “sild”.
Siin tõstetakse tuharad lamavas asendis korduvalt, seljaosa jääb sirgeks. Pagasiruumi lihaseid treenides on oluline mitte unarusse jätta ühtegi lihasrühma. Seega kõhulihased tuleks alati treenida ka seljalihaste harjutuste tegemisel. Parim on teatud harjutuste täpne sooritamine ja valik arutada oma arsti või füsioterapeudiga.
Kõik selle sarja artiklid:
