Määratlus
Refleksid on kontrollimatud, kiired ja teatud stiimulitele reageerivad alati sama. Reflekse vahendab meie närvisüsteem, mis koosneb närvikiududest, mis suhtlevad omavahel nn sünapside. Refleks hõlmab alati sensorit / retseptorit, millele stiimul mõjub.
Alati on kaasatud ka efektor, millel toimub refleksi reageerimine. Sensor ja efektor on ühendatud meie närvikiududega närvisüsteem. selgroog ja aju varre toimib keskse lülituspunktina, kus signaali vastuvõtvad närvikiud lülitatakse reaktsiooni käivitavateks närvikiududeks. Refleksi olemasolu või puudumine ning refleksi reageerimise intensiivsus võivad lubada olulisi järeldusi närvisüsteem meditsiinilise neuroloogilise läbivaatuse käigus.
Reflekskaar
Kõigi reflekside aluseks on nn reflekskaared. Need on erinevate närvitraktide omavahelised ühendused, mis kulgevad alati üle selgroog. Põhimõtteliselt on need alati üles ehitatud järgmiselt: väljastpoolt tulevat stiimulit tajub andur (nt lihase spindel).
See andur edastab teabe selgroog. Siin ühendus teisega närvikiud leiab aset. See omakorda edastab teabe efektorile (nt
lihas), mis vereringe viimase jaamana teostab vastuseks stiimulile vastavat tegevust (nt venitus the,en jalg). Need reflekskaared võivad olla erineva keerukusega. Lihaserefleksid, näiteks põlvekedra kõõluse refleks, hoitakse üsna lihtsana: andur ja efektor asuvad samas kohas ja on nii-öelda otse edastatud.
Siiski on ka olukordi, kus on ühendatud muud moduleerivad närvikiud, mis tagavad sissetulevate signaalide võimendamise või pärssimise. Samuti on võimalik, et andur ja efektor asuvad keha erinevates punktides. Sel juhul räägitakse nn kõrvalistest refleksidest. Neil kõigil on aga ühine see, et teave ei jõua kõigepealt aju ja seetõttu ei nõua meede suvalist otsust, vaid pigem seda, et see on seljaaju otsese ühenduse tõttu „automaatne”.
