Parapleegia sümptomid
Kontekstis võib esineda arvukalt sümptomeid parapleesia. Kahju selgroog viib närvitraktide katkemiseni. Need kaotavad seega oma funktsiooni.
Seetõttu mõjutab lisaks tundlikkushäirele ka lihaskond, mille tagajärjeks on halvatus. Nende halvatuste ulatus võib olla erinev. Ühelt poolt on otsustav, millisel tasemel selgroog tekkis kahju.
Ristlõike sündroom emakakaela lülisamba piirkonnas viib käte ja jalgade halvatuseni. Hingamisteede lihased võib ka mõjutada. Rindkere või nimmepiirkonna kahjustuste korral saab käsi sageli normaalselt liigutada, kuid need kehaosad, mis asuvad ristlõike all, on halvatud.
Paraplegilise sündroomi alguses on need lõtvad halvatud. Käed ja jalad rippuvad kehast nõrgalt. Haiguse käigus areneb aga tavaliselt lõtv halvatus spastilisus.
See on lihaste toonuse ehk püsiva pinge tõus. Tühjendamine põis ja soolestikku kontrollib ka selgroog. Sageli on see häiritud parapleesia.
Seljaaju vigastus pole valus. Kuid, valu võib põhjustada selgroolüli murd või pehmete kudede struktuuride vigastus. Algava sümptomid parapleesia sõltuvad seljaaju kahjustuse tasemest.
Tekivad paralüüsi neuroloogilised sümptomid. Alguses võivad need esineda ainult ajutiselt ja võivad erineda nende raskusastmest. Neuroloogilised defitsiidid on ühelt poolt sensoorsed häired nagu kipitus valu või tuimusetunne.
Teiselt poolt kurdavad patsiendid luu- ja lihaskonna haiguste, näiteks lihasnõrkuse üle. Haiguse edasisel kulgemisel võib lihase halvatus isegi tekkida. Lisaks liikumishäiretele võivad tekkida probleemid ka soole tühjendamisel või põis.
Selliste sümptomite ilmnemisel on oluline pöörduda viivitamatult arsti poole, sest algavat parapleegiat saab sageli ravida kohese kirurgilise sekkumisega. Sümptomid jagunevad täielikuks ja mittetäielikuks parapleegiaks. Täieliku parapleegia korral on seljaaju närvikiud täielikult katkenud.
Selle tulemusena on juhtivusrajad täielikult katkenud. Vastavaid lihaseid ei saa enam kontrollida närvisüsteem ja seega ei saa seda liigutada. Halvatus on tulemus.
Mittetäieliku parapleegia korral ei ole kõik seljaaju segmendi närvikiud katkenud. Osa signaale on endiselt edastatud. Seega säilib lihase jääkfunktsioon, isegi tundlikkushäired on vähem väljendunud.
Parapleegia kahtlust väljendab tavaliselt kahjustatud isik ise. Selle kinnitamiseks on arsti käsutuses erinevad testid ja pildistamisprotseduurid, sõltuvalt arvatavast põhjusest. Kui on juhtunud õnnetus, on arstil kas röntgen, tehakse kompuutertomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI) skaneerimine, millega luumurd kohta selgroolüli keha ja saadud pildil saab tuvastada seljaaju muljumise. Need pildid annavad seejärel teavet kahjustuse ulatuse ja asukoha kohta ning aitavad otsustada, kas operatsioon on vajalik või mitte.
Kuid kui parapleegia on aeglaselt arenenud, viib arst läbi põhjaliku neuroloogilise uuringu. See hõlmab mitmeid teste tundlikkuse ja lihasjõu kontrollimiseks. Et välistada või tõendada seljaaju põletikon veri test võib osutuda vajalikuks. Olulised diferentsiaaldiagnoosid on halvatus, mis on põhjustatud närve aasta aju või lihase enda haiguse tõttu. Nendel juhtudel on tundlikkus siiski puutumata.
