Põletik hambaimplantaat on nn periimplantiit, milles saab kirjeldada kahte erinevat tüüpi. Ühelt poolt on nn periimplantaadi mukosiit, kus põletik piirdub limaskest implantaati ümbritsev. Teiselt poolt kirjeldatakse periimplantiiti, mis on levinud luuimplantaadi kohale. Periimplantaadile eelneb alati periimplantaadi mukosiit. Halvimal juhul võib periimplantiit põhjustada implantaadi kadu ja seetõttu vajab see varases staadiumis piisavat ravi.
Põhjused / riskitegurid
Periimplantiidi korral eristatakse kohalikke ja süsteemseid riskitegureid. Kohalikud riskifaktorid on põhjused, mis mõjutavad implantaati ennast. Süsteemsed riskitegurid on aga patsienti mõjutavad põhjused.
Üldiselt on hambaimplantaat tihedas kontaktis intraoraalse keskkonnaga ja seetõttu ka bakterid selles keskkonnas. Kindel, sidekoe, periimplantaadi tihend suuõõne bakterite koloniseerimise vältimiseks selles piirkonnas tuleks tagada. Piirkonnas, kus implantaat kummist või limaskestast läbi murdub, moodustub nn sulcus.
Siin saab Teid naast ja bakterid akumuleeruda ja kui implantaati ei puhastata korralikult või esineb teatud riskitegureid, võib see põhjustada põletikku ja halvimal juhul implantaadi kadumist. Peamine põhjus on nn keratiniseeritud igeme puudumine. See on igemed mis on luu külge kinnitatud.
Implantaadi paigaldamisel on oluline, et see ala oleks vähemalt 2 mm lai, et implantaat saaks paraneda. Seetõttu peaks hambaarst veenduma, et see laius antakse planeerimise ajal, vastasel juhul tuleb enne implanteerimist igeme selles punktis kirurgiliselt laiendada. Lisaks võib fikseeritud hambaprotees põhjustada kohalikku riski, nagu ka tsemendijäägid.
Tsemendi jäägid võivad pärineda näiteks eelnevalt sisestatud proteesid. Nad jäävad suuõõne ja lõpuks soodustavad põletikku. Lisaks fikseeritud proteesid võivad põhjustada kohalikku ohtu, nagu ka tsemendi jäägid.
Tsemendi jäägid võivad pärineda näiteks eelnevalt sisestatud proteesid. Nad jäävad suuõõne ja lõpuks soodustavad põletikku. Põletikul on mitu põhjust hambaimplantaat mida saab omistada patsiendile.
Kõige olulisem näide on selle puudumine suuhügieen. Patsient peaks regulaarselt hoolitsema hambaravi eest ja eriti puhastama implantaati spetsiaalsete hambavahedega. Teiselt poolt, suitsetamine tuleb siinkohal mainida, kuna tubakatarbimist peetakse suurimaks riskiteguriks. Lisaks on selliste üldhaigustega patsiendid nagu diabeet suhkruhaigusel diagnoositakse üha enam periimplantiiti, nagu ka olemasolevatel patsientidel parodontiit. Täiendavad riskitegurid on:
- Ravimid (nt immunosupressiivsed ravimid),
- Hormonaalsed muutused,
- Ebakorrapärane hambaravi kontroll
