Pildistamisvõtted seljavalude vastu
Tavaliselt on need meetodid selja põhjuse väljaselgitamiseks piisavad valu. Mõnel juhul on siiski vaja ulatuslikumat diagnoosi. Sel eesmärgil on saadaval erinevad pildistamisprotseduurid.
Standard on kõigepealt Röntgen. See ei ole patsiendile eriti stressirohke ja annab arstile juba hea ülevaate, kas selgroos on mingeid kõrvalekaldeid. Keerukamad, kuid ka informatiivsemad on CT ja MRI.
Nendes protseduurides tehakse kas kontrastainega või ilma, rindkere läbilõikepildid nii, et luustiku struktuurid, samuti pehmed koed ja närve saab hästi hinnata. Kontrastainet tohib kasutada ainult siis, kui on põhjendatud kahtlus olemasoleva põletiku või kasvaja suhtes, sest see põhjustab patsiendi organismile täiendavat stressi ja üsna paljudel inimestel on kontrastaine suhtes allergia. Teine piirkond, kus kontrastainet saab kasutada, on nn müelograafia, mis viiakse läbi siis, kui patoloogiline protsess selgroog ise eeldatakse.
Siin süstitakse kontrastaine piirkonda, kus närve jätke seljaaju kanal. Mõnikord a veri test võib olla kasulik, kuna see võib teatud parameetrite abil anda teavet selle kohta, kas kehas on põletik või kasvaja. Siiski peaks olema ettevaatlik, et mitte alustada liiga kergekäeliselt väljendunud näiva diagnoosiga.
Paljudel inimestel on normist märkimisväärselt erinevad leiud, kuid mis pole sugugi selja põhjus valu. Kuid kui neid tõlgendatakse põhjusena valesti, võib järgneda pikk ja stressirohke ravi, mis pole mitte ainult tarbetu, vaid ei too ka midagi paremaks. Kuna see esimene tulemus on "kiirustatud", on haiguse tegelik põhjus valu jääb sageli tuvastamata. Sellistel juhtudel on see sageli tingitud psühholoogilistest põhjustest või lihtsalt kehvast kehahoiakust ja sellest tulenevast pingest ning nende probleemidega ei tegeleta siis üldse.
Juhul kui seljavalu, Röntgen pilt võib olla kasulik, kui on kahtlus, et põhjus on luud. Kui näiteks skolioos, st selgroo vigane kumerus on põhjus, an Röntgen diagnoosimine on alati vajalik. See on oluline programmi ulatuse määramiseks skolioos.
Röntgenkiired sobivad hästi ka nn funktsionaalsete piltide jaoks, nt ettepoole ja tahapoole painutatud asendis tehtud piltide jaoks. Kuid levinumate põhjuste, näiteks herniated ketaste jaoks pole röntgenülesvõte vajalik. Seda ei tohiks kunagi teha ilma piisava põhjuseta, st ilma nõuetekohase näidustuseta, sest kiirgust ei tohiks alahinnata.
Magnetresonantstomograafia ehk MRI on väga kasulik meetod selja võimalike nn pehmete kudede kahjustuste hindamisel. Kõige tavalisem neist on herniated ketas, mille tuvastamiseks on parim valik MRI. MRI näitab eriti hästi lihaseid ja sidemeid.
Tavaliselt uuritakse ainult selgroo osi, sõltuvalt valu asukohast. Kui näiteks valu paikneb alaseljas, millel on kahtlustatav herniated ketas (see on selles piirkonnas kõige tavalisem piirkond), alustatakse nimmelüli MRI uuringut. Enne MRI uuringu tegemist tuleb hoolikalt läbi mõelda, kas see on vajalik.
Skaneerimise pika kestuse ja müra tõttu on see uuritava jaoks ebameeldiv olukord. Seetõttu on suunis, et MRI skaneerimine tuleks läbi viia ainult juhul, kui seljavalu on umbes 6 nädala pärast endiselt olemas ja põhjust pole leitud. Muidugi on sellest reeglist erandeid, mida tuleks arstiga arutada.
Eriti kui on märke, mis viitavad vangistamisele, näiteks pikaajaline tuimus ühes jalg, MRI tuleks teha varem. Sageli tehakse selgroo kompuutertomograafia, st CT seljavalu kui on kahtlus a luumurd ühe või mitme selgrookeha. Herniated ketta korral on sageli vaja nn järelkontrolli, et kontrollida, kas kude taastub teatud aja pärast, tavaliselt ravi ajal.
Ka siin kasutatakse tavaliselt CT-d, kuna seda tüüpi pildistamine on palju kiirem ja vähem aeganõudev. Enamiku seljavalu tüüpide korral ei vaja CT-pilt kontrastainet. Müelograafia on protseduur, mille käigus süstitakse kontrastaine kõigepealt seljaaju kanal ja seejärel tehakse selgroo röntgenülesvõte.
See võimaldab selgroog ja eriti seda ümbritsev kest, nn seljaaju kanal, mida tuleb eriti hästi kujutada. Täna müelograafia on vähenenud MRI ja CT piltide kättesaadavuse tõttu. Kui aga seljavalu põhjustab näiteks selgrookanali ummistus, võib müelograafia olla abiks täpseks lokaliseerimiseks ja suuruse hindamiseks.
Enamasti tehakse see pildistamine tavaliselt pärast teist pilti, mis ei andnud piisavalt teavet. Sees diskograafia, süstitakse kontrastaine keskkonda Intervertebral disk ja seejärel tehakse röntgenikiirgus, et jälgida, kuidas see levib. Uuritav on uimastatud kergelt.
Seljavalu on sageli põhjustatud selgroolülidevahelistest ketastest, st punnid või nihked. Seda tüüpi valu on tavaliselt põhjustatud survest Intervertebral disk kohta närve väljumine selgroog. Diskograafia on invasiivne diagnoosi tüüp ja seetõttu tuleks seda teha ainult siis, kui see on hädavajalik.
