Sümpaatne närvisüsteem osutab autonoomse, tahtmatu närvisüsteemi osale. See mõjutab ja innerveerib mitmeid elundite ja keha funktsioone. Seejuures tekitab see ergotroopseid mõjusid, mis tähendab, et see suurendab keha valmisolekut tegutseda ja tegutseda vastavalt "võitluse või põgenemise" mustrile.
Mis on sümpaatiline närvisüsteem?
Inimese skemaatiline diagramm närvisüsteem näidates sümpaatilist ja parasümpaatilist närvisüsteemi Klikkige suurendamiseks Autonoomne närvisüsteem, see tähendab, närvisüsteem, mida ei saa oma äranägemise järgi mõjutada, koosneb sümpaatiline närvisüsteem, parasümpaatiline närvisüsteemja soole närvisüsteem (enteraalne närvisüsteem). Elutähtsad funktsioonid nagu hingamine, ainevahetus ja seedimine, aga ka veri rõhk ja süljeeritus jne alluvad autonoomsele närvisüsteemile. See on keskse kontrolli all aju ja hormoonide süsteem ning tagab mitte ainult elutingimustele optimaalselt kohandatud elundi funktsioonid, vaid ka nende toimiva vaheldumise stress ja puhkuse toon. Sümpaatne ja parasümpaatiline närvisüsteem toimivad peaaegu kõigi elundite suhtes antagonistide või vastastena. See antagonistlik tegevus võimaldab mitmesuguseid kehalisi funktsioone, mis kohanduvad automaatselt muutuvate nõudmistega ja mida ei saa ega pea vabatahtlikult mõjutama ja kontrollima. Selles antagonistlikus suhtluses on sümpaatiline närvisüsteem käitub ergotroopiliselt, st sellest tekivad impulsid, mis panevad keha suurenenud valmisolekusse esineda ja põhjustavad ka energiavarude ammendumist. Nii sümpaatiline kui parasümpaatiline närvitee viima alates aju ja selgroog, st kesknärvisüsteem, üksikutele organitele. Näiteks lõpevad need lihase rakkudes süda, soolesein, õpilane lihased või higinäärmed. Autonoomne närvisüsteem, eriti sümpaatiline närvisüsteem, tagab kohe veri rõhk, näiteks hommikul tõustes, vältimiseks pearinglus ning valmistada keha ette erksuseks ja jõudluseks. Näiteks tugeva kuumuse korral tagab see higinäärmed. See tähendab, et infovoog on ka vastupidi, kusjuures närviimpulsse edastatakse elunditest (nt süda, soolte või põis) aju.
Anatoomia ja struktuur
Sümpaatiline närvisüsteem hõlmab laialdaselt hargnenud ja keerukat võrgustikku närve mida kontrollib keskselt hüpotalamuse, ajutüveja formatio reticularis, aju neuronite võrgustik. Need saadavad impulsse sümpaatilistele juurrakkudele, mis asuvad selgroog. Seal paiknevad rinna- ja nimmepiirkonnas perifeerse sümpaatilise närvisüsteemi tuumalad - nn esimesed neuronid ehk sümpaatilised juurerakud. selgroog, st rindkere-nimmepiirkonna süsteemis. Need seljaaju külgses sarves paiknevad juurrakud moodustavad nn nucleus intermediolateralis ja nucleus intermediomedialis. Sealt lähevad kiud süsteemid paravertebraalsetesse ganglionidesse, seljaajuga külgnevatesse närvirakkude kogudesse. Neid omavahel ühendatud närvijuhtmeid nimetatakse sümpaatiliseks piirjooneks ehk truncus sympathicuseks. See laieneb ka emakakaela selgroole ja sakraalsesse piirkonda. Emakakaela piirkonnas asuvad kolm emakakaela ganglioni. Madalaim ganglion - võib juba olla ühendatud esimese rindkere või rindkere ganglioniga (nn tähtkujuline ganglion). Selles piirkonnas on ülalnimetatud piirjoones kaksteist rindkere ganglioni mõlemal pool selgroogu. Nimmepiirkonnas jookseb neli ganglioni ja sakraalses medullaosas on pärast viimaste kiudude ühendamist endiselt üks, "paarimata" ganglion (nn ganglion impar). The neurotransmitter (närviimpulsi edastaja) on atsetüülkoliin esimeses etapis. Pärast esimest lülitit edastab teine nn postganglioniline neuron impulsi vastava sihtorgani norepinefriin. higinäärmed ja neerupealiste medulla on siin erand, mille korral toimub ka impulsside edastamine atsetüülkoliin. Siiski on ka aksoneid (närvituumi), mis jätavad sümpaatilise piirijuhtme ilma lülitita ja viima otse sihtorganisse (intramuraalsed ganglionid). Rindkere piirkonnas piirdenöörist väljuvad kolm sümpaatilist närvikiudu moodustavad samuti eripära. Nad läbivad diafragma ja seejärel moodustavad omakorda kolm närvipõimikut (närvipõimikut), mis seejärel rändavad siseorganid.Samamoodi närvikiud, mis toniseerivad aju veri laevad, käivad käbinäärmes või innerveerivad silmad pärinevad rindkere medulla sümpaatilisest piirjoonest.
Funktsioon ja ülesanded
Seega sümpaatiline närvisüsteem - koos oma kolleegiga parasümpaatiline närvisüsteem - juhib elutähtsaid protsesse suures osas ilma teadliku teadlikkuse või vabatahtliku mõjutuseta. Sümpaatiliste närviteede sihtkudedeks on eelkõige silelihased, nt veri laevad või bronhid, samuti näärmed. Samal ajal kui parasümpaatiline närvisüsteem tagab üldise taastumise, keha reservi kogunemise ja korrapärased keha funktsioonid puhkeseisundis, sümpaatilise närvisüsteemi ülesandeks on organismi ettevalmistamine suurenenud füüsiliseks jõudluseks. Arenguliselt öeldes muudab see keha võitluseks või põgenemiseks valmis. Sümpaatiline närvisüsteem põhjustab südamelöögisageduse ja kontraktsiooni suurenemist ning bronhide laienemist suurenenud kops funktsioon ja seega parem hapnik pakkumist. Vererõhk suureneb, nagu ka verevool ja lihastoonus süda ja skeletilihased. Glükolüüs ehk energiatarbimine või energia tootmine kehas samuti suureneb ja tagab rakkudele suurema, so jõudlust suurendava energiavarustuse. Sellega kaasneb ka ainevahetuse üldine suurenemine. Lühidalt, see paneb keha suurenenud valmisolekuks sooritada, mis erineb ka intensiivsusest sõltuvalt intensiivsusest stress reaktsioon. Lisaks suurenenud valmisolekule sooritada, mida nimetatakse ka ergotropiaks, tagab sümpaatiline närvisüsteem vastupidi ka protsesside vähenemise, mis pole võitluses ja põgenemises absoluutselt vajalikud, st stress. Nende hulka kuuluvad soole aktiivsus (peristaltika vähenemine ja näärmete sekretsioon), aga ka verevool nahk (tagajärjed: külm nahk ja käed jne) ja limaskestad, sooled ja neerud ning isegi aju, kus sümpaatiline närvisüsteem põhjustab vasokonstriktsiooni. Kuid see mõjutab ka põis funktsiooni (võimaldades seega kontinentsi), suguelundeid (orgasmi ja ejakulatsiooni jaoks) ja näärmete sekretsiooni (higi näärmete suurenenud sekretsiooni, neerupealised adrenaliin sekretsiooni vähenemine ning sülje ja pankrease sekretsiooni vähenemine), samuti silma siselihased ( õpilane laienemine).
Haigused ja vaevused
Sellel sümpaatse ja parasümpaatilise närvisüsteemi peenhäälestatud koosmõjul võib selle kaugeleulatuva mõju tõttu olla ka vastavalt keerukaid tagajärgi. Kui autonoomse närvisüsteemi tasakaal on tavaliselt väljas, kasutatakse diagnoosi "vegetatiivne düstoonia" sageli sümptomite katusmõistena:
Tahtmatu närvisüsteemi ja eriti sümpaatilise närvisüsteemi talitlushäire võib väljenduda sümptomites nagu unehäired, tugev kaalulangus, krambid, närvilisus, südame-veresoonkonna probleemid või vereringehäired. Kui emakakaela sümpaatiline närvisüsteem ebaõnnestub, räägime nn Horneri sündroomist, mis põhjustab väga spetsiifilisi sümptomeid: see sümpaatilise närvisüsteemi rike põhjustab õpilane ahenemine (nn mioos dilatator pupillae lihase ebaõnnestumise tõttu), silmalau (allavaje häiritud tarsalise lihase tõttu) ja langetatud silmamuna (oroftalihase rikke tõttu enoftalm). Lisaks sellele Horneri sündroomi selgele sümptomatoloogiale võivad sümpaatilise närvisüsteemi häired vallandada ka mitmesuguseid vegetatiivseid häireid mujal. Alates patoloogiliselt muutunud hingamine (düspnoe või hüperventilatsioon) muutunud veresoonte regulatsiooniks (nn Raynaudi sündroom) keha patoloogilisele termoregulatsioonile (nt liigne higistamine või külmutamine), vegetatiivsed düsfunktsioonid või sümpaatilise närvisüsteemi häired võivad leida nende väljenduse. Häiritud põis funktsiooni kujul ärrituv põis või seedetrakti patoloogiliselt muutunud regulatsioon võib viidata sümpaatilise närvisüsteemi häirele koos paljude teiste metaboolsete või elundite funktsioonidega. Hüperhidroos (liigne higistamine) võib viidata ka sümpaatilise närvisüsteemi häirele. Kui kannatanud inimese kannatused on liiga suured ja muud terapeutilised meetmed ei ole efektiivsed, sümpaatilise närvisüsteemi üksikud ganglionid lõigatakse või blokeeritakse sümpatektoomia käigus, et häiret parandada. Seda endoskoopilist transtorakaalset sümpatektoomiat kasutatakse ka teatud juhtudel vereringehäired.Lisaks on ka üldiselt healoomulisi kasvajahaigused sümpaatilise närvisüsteemi nn ganglioneuroomid. Põhimõtteliselt võivad need areneda kõikjal, kus sümpaatilised närvirakud töötavad (perifeerses närvisüsteemis, st mitte ajus). Need esinevad peamiselt neerupealise medullas, lülisamba külgnevates sümpaatilistes ganglionides, aga ka juhataja ja kael piirkonnas ja harvemini põies või soole- ja kõhu seintes. Sümpaatilise närvisüsteemi haigused võivad ka viima muudetud valu reguleerimine, samuti suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele ja immuunsuse nõrgenemine.
