Seljaaju kettad ja sidemed
An Intervertebral disk (= lülidevaheline ketas) tähistab kõhreühendust kahe selgrookeha vahel. See koosneb a sidekoe ja kõhreline välimine rõngas, nn annulus fibrosus, ja pehme sisemine želatiinne südamik, nucleus pulposus.
- Lülidevaheline ketas (lülidevaheline ketas) - Discus inter vertebralis
- Želatiinne tuum - tuum pulposus
- Kiudrõngas - Anulus fibrosus
- Seljaaju närv - N. spinalis
- Seljaaju - Medula spinalis
- Spinaalne protsess - Processus spinosus
- Ristprotsess - Processus transversus
- Ülim liigeseprotsess - ülim liigeseprotsess
- Lülidevaheline auk - Foramen intervertebrale
- Lülisamba keha - korpuse selgroolülid
- Eesmine pikiside - Lig.
pikisuunaline anterius
. Intervertebral disk toimib puhvrina, neelates selgroogu mõjutavaid lööke ja vibratsioone. Lisaks võimaldab see ka üksikutel selgroolülidel üksteisega paremini liikuda. Kõigil selgroolülidel pole sellist puhvrit: esimene ja teine kaelalüli moodustavad spetsiaalse liigese ja on seetõttu erineva struktuuriga.
Sama kehtib ka ristluu ja koksi selgroolülid, mis arenemise käigus üksteisega ühinevad (vt: ristluu ja kookos eespool). Tulenevalt programmist olulistele ülesannetele ja funktsioonidele Intervertebral disk, on mõistetav, et talle tuleb näidata erilist vastutust. See tähendab: võimaluse korral tuleb vältida selgroo kahjustamist.
Seda saab saavutada näiteks seljasõbraliku käitumisega (tagakool“). Peale selle on aga eriti oluline ka see, et lülidevaheline ketas kui selline on korralikult toidetud. Sellel “õigel” toitumisel pole midagi pistmist tervisliku toidu tarbimisega kui sellisega.
Lülidevahelise ketta liikuvus ja elastsus saavutatakse regulaarse vedeliku tarbimisega, mida omakorda on võimalik saavutada ainult inimese tervisliku ja piisava liikumisega. Kui lülidevahelist ketast koormatakse ja laaditakse välja piisavas vaheldumisi, tagatakse piisav vedeliku imendumine tavaliselt plaadile ”. Lülidevahelise ketta elastsuse säilitamiseks pole miski nii oluline kui liikumine. Kuid see liikumisaste peaks olema sobiv.
See tähendab, et isegi püsivate liikumiste korral, millel on vaid kerged pausid, võib olla sama negatiivne mõju kui kroonilisel liikumispuudulikkusel. Mõlemal juhul võib kõhre välimine rõngas muutuda rabedaks ja lõheneda. Seega antakse sisemisele želatiinsüdamikule võimalus tekkida, nii et teatud tingimustel võib tekkida herniated ketas.
Selleks, et selgroog ei oleks mitte ainult toetatud, vaid ka maksimaalselt liikuv, peavad paigas olema tugevad sidemed, mis ulatuvad kogu selgroo pikkusesse. Lisaks on vajalikud täiendavad sidemed, mis esitatakse käesoleva artikli käigus. Seljalihased pakuvad täiendavat tuge ka kogu sidemete süsteemile.
Ainult ühine tegevus ja vastastikune tugi võimaldavad selgroo tuntud elastset ja stabiliseerivat funktsiooni ja struktuuri ning võimaldavad seega arvukalt liikumisvõimalusi kõikides suundades, sealhulgas võimalikke pöörlevaid liikumisi.
- Eesmine pikiside on vastutav kõhuõõne ja selgroo vahelise stabiliseerumise eest.
- Tagumine pikiside ulatub üle tagumise selgroolüli keha pinnad ja jooned ees seljaaju kanal ala.
- Kollane riba (= Ligamentum flavum) asub vastavate selgroolülide vahel.
- Rihmasüsteem ühendab üksikute selgroolülide põikprotsesse vahepealsete põikprotsessidega.
- Ribasüsteem (= inter-varjatud protsess - vöödid) ühendab seljaaju protsessid ja seega selgroolülid.
- Lisaks laieneb sideme kõikidele spinaalsetele protsessidele ja toetab selgroogu tagumise stabiliseerimise kujul.
Lülidevaheline ketas on puhver kahe selgroolüli vahel. See koosneb välimisest kiulisest rõngast (annulus fibrosus) ja želatiinse massiga sisemisest südamikust (nucleus pulposus).
Tuum teenib vee pöörduvat sidumist, st see võib - sõltuvalt praegusest koormusest seisund vastava seljaaju segmendi - vabastage (suur koormus) või neelake (väheneva koormusega) vett, toimides nii nagu mingi veepadi või käsn. Lülidevaheline ketas on seega šokk lülisamba neelaja ja seega kokku puutunud tohutute jõududega, mis väljendub ketta üha sagedasemates eendites või isegi prolapsides, mis esinevad isegi tänapäeva patsientide algusaastatel. Sellises herniated ketas muutub välimine kiuline ring poorseks ja lõhenenud, nii et tuuma osad tekivad ja libisevad osaliselt alla seljaaju kanal, kus nad võivad ärritada närve jooksmine seal (vt allpool).
Kõik selle sarja artiklid:
