Uuring pärast Sellinki MRT-s
Sellinki uurimismeetodit saab läbi viia ka CT abil. Sellisel juhul peab ka patsient olema paastumine ja enne soolestiku hindamist on neil olnud voolus. Ta saab sondi kaudu kontrastainet ja surutakse seejärel CT-sse, mis teeb soolestikust sektsioonipilte.
CT puuduseks on suhteliselt kõrge kiirguskoormus, mida MRI puhul ei esine, kuna see töötab magnetväljadega. Seetõttu on MRI noorte jaoks eelistatud pildistamismeetod. Põhimõtteliselt saab soolestikku ka CT-s hästi hinnata.
Röntgenuuring Sellinki järgi
Sellinki uurimismeetod viiakse tavaliselt läbi radiograafilise kontrolli all. Röntgenikiirgus tehakse siis, kui sond sisestatakse patsiendi kohale nina kontrollida, kas see on õiges asendis. Seejärel saab patsient kaks kontrastainet.
Kontrastaine läbimisel soolestikust tehakse kontrastaine leviku dokumenteerimiseks korduvad röntgenpildid. Nii saab ühelt poolt hinnata soolestiku motoorset funktsiooni ja teiselt poolt avastada kitsendusi soolestikus, kasvaja kahtlasi masse, fistuleid, abstsesse ja muid ebakorrapärasusi sooleseintes. Selle uurimismeetodi puuduseks on kiirguskoormus, millega patsient kokku puutub Röntgen. Kiirgusega kokkupuute vältimiseks võib uuringu läbi viia ka magnetresonantstomograafia abil, mis töötab magnetväljaga ja ei tekita seetõttu kiirgust, mis oleks kahjulik tervis.
Peensoole esindatus
Sellinki uurimismeetod on üks olulisemaid diagnostilisi meetodeid peensoolde. Alates sellest kuupäevast peensoolde on väga pikk, seda ei saa tavapärase ajal täielikult näha colonoscopy. Sellinki meetod kasutab aga kontrastainega topeltkontrastsust, et see oleks röntgenikiirgus, CT või MRI selgelt nähtav ja kõrvalekallete kontrollimiseks.
Haigused peensoolde selle meetodiga saab hõlpsasti tuvastada, mistõttu uurimist kasutatakse peamiselt krooniliste põletikuliste soolehaiguste kahtluse korral (Crohni tõbi, haavandiline koliit). Soole hea hindamiseks peab patsient seda tegema paastumine eksamiks ja on võtnud lahtistid. Ainult sel viisil tühjendatakse peensool ja see on piisavalt puhas, et kontrastaine kinnituks sooleseintele hästi.
Kui soolestikus on endiselt väljaheide, ei saa pilte hästi hinnata. Kuna uuringu ajal manustati patsiendile sondi kaudu kontrastaine kujul suurt vedeliku kogust, kõhulahtisus, puhitus ja kõhuvalu võib pärast uuringut ajutiselt tekkida. Kuid need kaovad tavaliselt lühikese aja jooksul uuesti ilma terapeutilise sekkumiseta.
Oksendamine võib tekkida ka siis, kui kontrastaine kantakse ekslikult soolestikust üle kõht. Uuringu täiendav risk on allergiline reaktsioon manustatud kontrastainele, mis võib sõltuvalt selle raskusastmest olla ka patsiendile ohtlik. Kuid see on väga haruldane. Kokkuvõttes on Sellinki uurimismeetod madala riskiga protseduur, mis pakub suurt diagnostilist kasu.
Kõik selle sarja artiklid:
