Adjuvant on farmakoloogiline abiaine, mis suurendab koos sellega manustatava ravimi toimet. Sellel on ise farmakoloogiline toime vähe või puudub üldse.
Mis on abiaine?
Mõiste adjuvant tuleneb ladinakeelsest verbist adjuvare, mis tähendab abi. Adjuvante manustatakse koos reagendiga, millel pole iseenesest mingit mõju või millel on ainult nõrk toime. Abiaine lisamine ravimile suurendab efekti. Näiteks võib see toimuda kiiremini, olla rohkem väljendunud või maksimeerida koe toime taset, mis omakorda võib põhjustada parema efekti. Abiainete tavaliseks näiteks on läbitungimise kiirendid, mis tagavad farmakoloogiliselt aktiivsete ainete kiirema ja suuremate koguste membraanidesse tungimise. Adjuvant ei ole sama mis adjuvant ravi. Adjuvant lisatakse alati toimeainele endale või manustatakse koos sellega otse, et mõjutada selle efektiivsust. Adjuvantravi on seevastu erinev vorm ravi kasutatakse paralleelselt, kusjuures adjuvantravi on põhiteraapia lisand.
Farmakoloogiline toime
Abiainetel endil peaks olema kehale ja elunditele võimalikult vähe mõju ning neil peaks olema võimalikult väike mõju tugevdatava ravimi omadustele. Ideaalis mõjutavad need ainult ravimit, millega neid koos manustatakse. Näiteks võib abiaine tagada toimeaine kiirema toimimise, kuna see kontsentratsioon koes suureneb või võib see hõlpsamini tungida inhibeerivatesse membraanidesse. Keemiliselt on adjuvandid sageli lahendused ja emulsioonid. Selliseid abiaineid tuleb eristada adjuvandis kasutatavatest toimeainetest ravi, mida nimetatakse ka abiaineteks. Need on tõepoolest farmakoloogiliselt aktiivsed, mis on selle ravivormi eesmärk.
Meditsiiniline rakendus ja kasutamine raviks ja ennetamiseks.
Abiaineid leidub peaaegu igas ravimvormis. Peaaegu iga patsient tunneb neid läbi peavalu tabletid, näiteks. Ained nagu lüsiini ja kofeiin tagada, et toimeained nagu ibuprofeen or paratsetamool toimivad paremini ja kiiremini, kuna nad suudavad tungida koesse suurema kontsentratsiooni korral. Kofeiin peetakse juba adjuvantraviks, kuna aine laiendab laevad ja toetab veelgi tegeliku toimeaine toimet. Abiaineid võib manustada ka intravenoosselt, näiteks infusiooni teel või ühe süstina. Neid kasutatakse näiteks imendumiseks vaktsiinid vastu mõjutama, teetanus, difteeriavõi hepatiidi A. Nendel juhtudel alumiinium hüdroksiidi kasutatakse adjuvandina. Selles vormis mõjutavad abiained immuunsüsteemi sellisel viisil, et see muutub vaktsiini suhtes eriti vastuvõtlikuks.
Riskid ja kõrvaltoimed
Abiained peaksid olema nii kõrvaltoimeteta ja interaktsioonid kui võimalik. Praktikas ei saa seda alati tagada ja seetõttu tuleb iga ravimi puhul arvestada, et selles sisalduv abiaine võib avaldada kõrvaltoimeid. The alumiinium aastal kasutatud hüdroksiid vaktsiinid Eelkõige on see korduvalt avalikkuse kriitika alla sattunud, ehkki pole veel suudetud tõestada, kas see tõepoolest kujutab endast talle omistatud riske. Need arvatavad kõrvaltoimed hõlmavad näiteks ADHD või hiljem Alzheimeri haigus ja dementsus. Abiaine alumiinium eriti hüdroksiid on riskantne, kuna see käivitab põletik süstekohas, mis suurendab immuunrakkude arvu piirkonnas, nii et aktiivne koostisosa on nende poolt suuremal määral ära kasutatud. Kuid see on vaevalt lagunev ja võib vaktsineeritud patsiendi kehas püsida väga pikka aega, kus see võib tulevikus põhjustada ka nakkusi. Iga abiaine puhul on oluline arvestada, kas patsient on ainega juba kokku puutunud ja kas on esinenud ülitundlikke või ohtlikke reaktsioone. Raviarst küsib selle kohta enne, kui patsiendile võib manustada ravimit koos abiainega.
