Diagnoos
Arst püüab saada teavet sügeleva põhihaiguse tüübi kohta pärak peamiselt läbi põhjaliku anamneesi ja füüsiline läbivaatus, mis hõlmab loomulikult päraku piirkonna hoolikat uurimist ja rektum. Uurimisel rektum, lisaks pärasoole digitaalsele uuringule sõrm, võib osutuda vajalikuks ka pärasoole kontrollimine spekuli abil. Kui arst leiab nähtavaid kahtlaseid nahakahjustusi, a biopsia võib võtta mis tahes selgitamiseks vähk mis võib kohal olla.
Kui diagnoosi ei tehta isegi pärast päraku piirkonna põhjalikku uurimist ja rektum, täiendavaid meetmeid nagu endoskoopia kogu koolon (colonoscopy) võib osutuda vajalikuks. Veri testid võivad anda teavet mis tahes metaboolsete haiguste või Euroopa haiguste kohta immuunsüsteemi. Esimene sügeluse kokkupuutepunkt peaks olema perearst. Ta saab probleemile läheneda, tehes põhjaliku anamneesi ja uuringu ning vajadusel suunates teid spetsialisti juurde. Nahahaiguste eest vastutab dermatoloog või allergoloog, seedetrakti haigused gastroenteroloogi vastutus ning pärasoole ja päraku piirkonna haiguste eest vastutab proktoloog.
Pärast laste sügelemist
Päraku sügelus (pruritus ani) on lastel üldiselt vähem levinud. Käivitajad on sisuliselt samad mis täiskasvanutel, välja arvatud hemorroidiaalne häire, mida lastel ei esine. Probleemi tuleks tõsiselt võtta ka lastel.
Meditsiiniline selgitus võib näidata, kas selline tõsine haigus nagu diabeet või krooniline põletikuline haigus on põhjus või piisab sümptomite leevendamiseks hügieenimeetmete kohandamisest. Laste ülekaalukalt kõige levinum päraku sügeluse põhjus on enterobiaas, nakkusega pinworm Enterobius vermicularis, mis võib põhjustada tugevat sügelust öösel (vt allpool). Seda saab ravida spetsiaalsete ravimitega ravimid usside vastu.
Öine sügelus
Öösel on päraku sügeluse kõige sagedasem põhjus nakkus nn pinworm, lat. Enterobius vermicularis. Pinworm on inimese soolestikus elav parasiit-nematood ja on üks levinumaid parasiite inimestel.
Umbes pooled inimestest haigestuvad vähemalt korra elus. Nakatumine toimub ussimunadega saastunud tolmu allaneelamise kaudu suu või fekaal-oraalne. Allaneelatud ussimunad sisenevad kaksteistsõrmiksool kaudu kõht, põhjustades munakoore pehmenemise.
Umbes kuue tunni pärast tekivad esimesed vastsed, mis rändavad läbi soolestiku ja settivad soolepinnale pimesoole lähedal. Seal moodustavad nad koos peremeesorganismiga inimestega jämesoole toidujäänustest toitudes nn kommensali (toitumiskogukonna). Lennujaama vahetus läheduses koolon on ka paaritumise koht.
Umbes kaks nädalat pärast viljastamist rändavad emased pärak munema. Selle enamasti öise protsessi käigus tekib päraku piirkonnas tugev sügelus, mis võib põhjustada unehäireid, ärrituvust, keskendumise puudumine ja tugev kriimustus päraku piirkonnas. Munad, mis kraapides küüne alla kogunevad, võivad põhjustada reinfektsiooni uuesti imendumise kaudu suu.
Enterobiaas ehk nakkus ussiga on enamikul juhtudel kahjutu, ehkki kohati tugeva sügeluse tõttu on see väga tüütu. Haiguse kahtluse korral saab seda diagnoosida lihtsa protseduuri abil. Hommikul kantakse pärakupiirkonnale kleepuv riba, eemaldatakse kohe ja uuritakse mikroskoobi all ussimunade olemasolu. Ravi viiakse läbi ussivastaste ainetega nagu mebendasool, mida manustatakse suu kaudu ja mida lapsed hästi talutavad.
